Vikerkaar loeb. Tähistaevas hiiresilmades

Bohumil Hrabal Foto: Erakogu

Arvatavasti on kõigil, kelle kooliaeg möödus nõukogude režiimi viljastavates tingimustes, mingi suhe vanapaberiga. Eksisteeris ju toona ÜKT ehk ühiskondlikult kasulik töö, millega tuli koguda punkte, mida muuhulgas jagati vanapaberi kogumise eest. Vanapaber võis esineda nööriga kokku seotud ajalehepakkidena, aga teinekord – olenes, kellelt küsida – lausa raamatutena, mida siis võib-olla tahtsid hoopis endale jätta. Paberikoormad tuli tassida kooli, mis neist edasi sai, seda õpilased – või vähemalt mina – teada ei saanudki.

Bohumil Hrabali raamatus „Liiga vali üksindus“ see puudujääk kõrvaldatakse, kohe esimese lausega tõmmatakse lugeja päris vanapaberi müsteeriumide keskmesse: „Olen kolmkümmend viis aastat töötanud vanapaberis ja see on minu love story. Olen kolmkümmend viis aastat pressinud vanapaberit ja raamatuid, kolmkümmend viis aastat määrinud end literatega, nii et olen hakanud sarnanema entsüklopeediatega, mida olen selle aja jooksul kokku pressinud vähemalt kolmkümmend kuupi, olen kann, mis on täis elavat ja surnud vett, ja kui mind vaid pisut kallutada, voolavad minust välja ainult kaunid mõtted; olen vastu omaenda tahtmist haritud...“ (lk 7).

Ja nii edasi; raskustega sain end praegu pidama, tekstivool haarab märkamatult kaasa. Hrabali peategelane, vanapaberi pakkija Haňťa on väikestviisi kunstnik, kes paigutab vanapaberipakkide südamesse tähendusrikkalt kohalt avatud surematuid tekste ja kaunistab pakkide külgi imekaunite maalireproduktsioonidega, mida aeg-ajalt kuupmeetrite kaupa tema keldrisse kallatakse. Ta on kogunud endale koju kahetonnise raamatukogu ja elab pidevas hirmus, et mõni ettevaatamatu liigutus ränga laadungi ta voodi kohalt või tualetilae alt talle kaela varistab; tema mõtted voolavad ja uperpallitavad, kareldes argise ja filosoofilise vahet, sidudes naeru pisaratesse ja kriipides vaikselt lugeja hinge kallal.

Ent Haňťa elujuhtumised, mille meenutused põimuvad tema argitegevusse, sisaldavad ka omajagu koledust, groteski ja väljaheiteid; Haňťa vanapaberikelder, mida ta mingil mulle hoomamatul põhjusel iga õhtu ohtra veega üle kastab, näib peaaegu alkeemiliselt kobrutavana, selles elavad – ja saavad pressi all laiaks litsutud – hiired ja seda ründavad hordidena lihakärbsed, kui pressimiseks tuuakse veoautotäite kaupa lihunike verist pakkepaberit; Haňťa võidub verest ja trükimustast; kui ta endale lähemast kõrtsist töökõrvaseks õlut toob, katavad ta palet „võimsate käelatakatega“ laiaks litsutud kuivanud lihakärbsed ja ta riietest võib välja vupsata hiir või isegi mitu.

Haňťa ei pese end, sest ta teab, et jääks siis kohe haigeks; ometi kummardab ta Kreeka iluideaali ja kui see teda eriti võimsalt ahvatleb, võib siiski juhtuda, et ta end natuke peseb, aga ettevaatlikult, ühe jala korraga või võib-olla isegi kaela. Kui ta pääseks Kreekasse reisile, tahaks ta kummardada Aristotelesele tema sünnilinnas Stageiras ning läbida staadioniringi Olümpias.

Haňťa kuju on võrratult vastuoluline, kurb ja koomiline korraga. Osalt võib teda pidada autobiograafiliseks: ka Hrabal töötas teatud eluperioodil vanapaberi pakkijana ning koostas endale päästetud raamatutest suure raamatukogu. Osalt suhestub ta Eestiski tuntud dissidendikujuga, kes katlakütmise või öövalve kõrvalt end kõrgesti haris, seda haridust tihti õlle või muu kättesaadava alkoholiga vääristades. Võrratuks ja kordumatuks teeb Haňťa räpase ja groteskse vabalt voolav segunemine erudeeritusega, ajaloost ja filosoofiast tulvavate võrdluste, paralleelide ja seostega.

Hrabali tegelased on üldse vastuolulised ja paradoksaalsed, neid on liigitatud Sancho Panza tüübi alla ning leitud seoseid vahva sõduri Švejkiga. Tema teises tähtsas, samuti eesti keeles ilmunud romaanis „Ma teenindasin Inglise kuningat“ on peategelane samuti väike inimene, kelner Ditie, kes näib ajaloosündmuste keerises alati valele poolele sattuvat, tehes selle käigus ohtrasti tähelepanekuid inimloomuse kohta, näiteks et selle, et töö õilistab inimest, võisid välja mõelda vaid rikkurid, kes ise tööst midagi ei tea (lk 64), või et kauniks ei tee armastavat inimest mitte bravuur ja uhkus, vaid võimalus, et ta oma armastatuga enam kunagi ei kohtu – siis on ta „alandlik ja mõttesse vajunud, hirmunud loomakese kaunite silmadega“ (lk 136).

Vastupidi „Liiga valju üksinduse“ vastu oma tahtmist haritud Haňťale on „Inglise kuninga“ Ditie aga täiesti teadlik ja tahtlik rikastuja. Ditiele on armsad kõik välise toreduse märgid, mida Haňťa mikski ei pea; kui kommunistlik režiim hakkab sõja järel miljonäre interneerima, jättes Ditie kui prügikala kahe silma vahele, ruttab ta end ise üles andma – on tal ju arve peal üks miljon ükssada krooni ja kümme hellerit. Korra annab end ise üles ka Haňťa – siis, kui tal on nurjunud katse päästa küünidesse peidetud Preisi kuninglik raamatukogu ja ta peab nägema hindamatuid köiteid paduvihma all lahtistesse vagunitesse laaditavat ja ära veetavat.

Siiski on Hrabali loomingus mõõtmatult palju rohkemat kui lihtne vaimu ja võimu või vaimu ja raha vastandamine. „Liiga valjust üksindusest“ jääb kõlama ka humaansuse ja ebainimlikkuse teema: taevas ei ole humaanne, ja humaanne pole ka inimene, kes mõtleb. Ebainimlik on puhaste, päikseliselt nõmedate sotsialistliku töö brigaadi liikmete reibas ja mehhaniseeritud töö suure paberipurusti juures, ebainimlik on puhta, trükimustast puutumata paberi pakkimine.

See oht – saada saadetud trükikotta puhast paberit pakkima – saab ühe Haňťa võimsama nägemuse, Praha pressimise käivitajaks. Kogu linn on tema hüdraulilise pressi künas, pressi käivitamisel hakkavad küna seinad koonduma, lükates enda ees terveid eeslinnu, kaunite fassaadidega maju, tramme... Nägemus, millele sekundeerib raamatu lõpus teine, kui Haňťa elab õlleunes läbi oma enesetapu, iseenda pressimise. Inimlik, liigagi inimlik on aga tema noorepõlvearmastuse äpardus käimlas väljaheitega kokku saanud patsilintidega. Inimlikkusele ei ole omane liigne puhtus, inimlikkus näib olevat väekas, kääriv ja paratamatult räpane, kuid viljakas ja elav. Ebainimlikkus luurab steriilses puhtas paberis, hiigelpressis, kuhu päikseliselt nõmedad noored loobivad tööstuslikes kogustes puhtaid raamatuid.

Elu mõte, leiab Ditie „Inglise kuninga“ lõpus, on „pärida surma olemuse üle: kuidas ma käitun, kui tuleb minu aeg“ (lk 204). Haňťale jääb pärast viirastuslikku enesepressimist vaid sületäis pargipeenralt üles kistud võõrasemasid. „Istusin pingil, naeratasin kohtlaselt, ma ei mäletanud mitte midagi, ma ei näinud mitte midagi, ma ei kuulnud mitte midagi, küllap olin juba Paradiisiaia südames“ (lk 73). Meenub „Inglise kuninga“ algus, kus õpipoiss Ditiele seletatakse, et töö juures ta „pole midagi näinud, pole midagi kuulnud“ – kuid „peab kõike nägema ja kõike kuulma!“ (lk 7). Ka Haňťa lool on pärast seda, kui ta midagi ei näinud, veel üks lause – mis ütleb, mis see on, mida ta ei näinud.

Teemasid, küsimusi, seoseid tekib Hrabalit lugedes kuhjaga, aga arvatavasti püsivaim on nauding tema stiilist, mida Küllike Tohver on ka suurepäraselt eesti keelde ümber pannud. Kaunilt voolav, rütmiline ja kujundirikas keel saavutab haripunkte näiteks tuvidest vediku kirjelduses, mis matab enda alla linde toitva Ditie (lk 176–177), või paberist tühjendatud keldris lõdisevate hiirekeste silmade kirjelduses, kust paistab miski, mis on suurem kui tähistaevas Haňťa südames, moraaliseadus tema sees (lk 42). Rääkimata „naasklimatest miljonäridest“ ja muudest võluvalt humoorikatest kildudest. Lühidalt, õnneks on meil nüüd olemas Bohumil Hrabali kaks tähtsamat romaani. Aga nagu Oliver Twist, tahaksin öelda: palun lisa!

Bohumil Hrabal

„Liiga vali üksindus“

Tõlkinud Küllike Tohver

Kultuurileht, 2020

80 lk

Bohumil Hrabal, „Liiga vali üksindus“.

Raamat