Georg Ots 100. Suurt lauljat meenutab tema õde Maret Purde: ta oli täitsa tavaline eesti mees

Otsade pere 1938: (vasakult) Georg, õde Maret, ema Lydia ja onutütar Tamara. Taga perepea Karl. Foto: Maret Purde erakogu

Täna on kuulsa ooperilaulja Georg Otsa 100. sünniaastapäev. Haruldasi mälestuskilde mehest, kelle talendil oli miljoneid austajaid üle kogu Nõukogude Liidu ja kes laulis end «Saaremaa valsiga» soomlaste südamesse, jagab üks tema lähimaid kaasteelisi, õde Maret Purde. Tema teab, et see valsilugu ei kõnele neile kahele üldsegi mitte Saaremaa jaaniööst.

«Mozarti «Don Giovanni», Rubinsteini «Deemon»… Kohe, kui teatrikostüüme nägin, oli tunne, nagu oleksin sattunud ajamasinasse,» kirjeldab Georg Otsa õde Maret Purde (93) oma venna sajandale sünniaastapäevale pühendatud näitust ajaloomuuseumis Tallinnas. «See näituselugu kõneleb rohkem fännindusest,» arutleb väärikas vanadaam, kui mõtleb sadadele Georg Otsa austajate kirjadele, mis muu hulgas oli näitusel välja pandud. Küllap tulevad sellele lubatud järjed ja tähtpäevasündmused, kus on rohkem venna loomingu kajastust muuseumimaterjalide ja omaaegse ajalehekriitikaga, loodab ta.

Maret Purde ütleb, et tema eredamad ja helgemad mälestused seitse aastat vanemast vennast pärinevad ennekõike lapsepõlvest. Hiljem, kui mõlemal oli juba oma karjäär ja pereelu, enam nii tihedalt läbi käia ei jõutud. «Meil kummalgi oli ju kogu aeg kiire,» tähendab ta. Sellest hoolimata nägi õde ära kõik venna rollid ja too kinkis talle igast osatäitmisest albumisse foto. Kiiruse kiuste mahtus isegi sellesse aega lõbusat ühist seltsielu, pere tähtpäevadeks ja ka murede arutamiseks koguneti aga vanematekoju kohvilaua taha.

Tiibklaveri all

«Meie kodus oli palju muusikat. Isa Karl Ots, omaaegne Estonia esitenor, kuulas heliplaatidelt palju muusikat ja laulis ise, harjutas rollideks, võttis vastu lauluõpilasi, tegi kooridele hääleseadet. Juba väikese tüdrukuna olid mul tema suured eeskujud, vene ooperilaulja Fjodor Śaljapin ja itaallane Enrico Caruso ära kuuldud. Isa tõi Caruso plaadid ja kunstiraamatud Itaalia lauluõpingutelt kaasa. Nagu kõik muu, kadusid kahjuks ka need 1944. aasta 9. märtsi pommitamises. Põlesid sisse, kui meie maja sai tabamuse.

Georg mängis tihti klaverit – ja mitte sugugi sunni ega harjutamise pärast, vaid niisama, talle meeldis see. Samuti palus isa tihti Georgi, et too tema lauluõpilasi klaveril saadaks. Teiste seas käis meil laulutundides üks tolle aja kuulsamaid arste, kes tahtis sellega oma tervist parandada ja tuberkuloosi hirmus kopse laiendada. Isal oli sellega aga oma tagamõte – et siis on arst käepärast võtta, kui mõni lastest haigeks jääb. Käis näiteks ka üks kirikuõpetaja, kes oma töös laulmisoskust vajas.