Tõenäoliselt on väga suur osa inimestest, kes paanikahoo puhkedes tormasid tualettpaberit kokku ostma, viimase kahe-kolme aasta jooksul valutanud südant keskkonna pärast, ahhetanud sotsiaalmeedias jagatud raiesmikepilte vaadates ning kirunud aplaid metsaärikaid.
Paanika puhkedes läks metsarahva parimatel poegadel ja tütardel meelest aga tõsiasi, et tualettpaberi tootmiseks on vaja puitu ja puidu saamiseks on vaja maha võtta metsa. Inimesed, kes paanikas poodi tormasid ning tualettpaberikoormaid kassa juurde kärutasid, korraldasid seal ulatusliku lageraie. Igaüks neist oli põhimõtteliselt kahel jalal liikuv harvester.
Aga eks selline käitumine ole ju inimlik ning igati kooskõlas mäejutluse õpetussõnadega, mille kohaselt ärgu su vasak käsi teadku, mida su parem käsi teeb. Süda võib küll metsa pärast valutada, hing võib olla haige, kuid oma särk on tagumikule ikka kõige lähemal. Ja seda kehaosa ei huvita, mida nabast kõrgemal paiknevad organid metsast, keskkonnast ja muudest asjadest arvavad. Peaasi, et paber oleks pehme.
PÄEVA KOMM
Inimesed, kes paanikas poodi tormasid ning tualettpaberikoormaid kassa juurde kärutasid, korraldasid seal ulatusliku lageraie.
Paberipaanika sai läbi pea sama kiiresti, kui see tekkida jõudsid. Nüüd on panikööride koduste kullakambrite seinad maast laeni pehmete paberirullidega polsterdatud ning varusid jätkub pikemaks ajaks. Kuniks need kestavad, saab rahuloleva pilguga rulliridu paitada, metsade pärast südant valutada ning maailma asjade üle järele mõelda.
Võibolla kargab mõnele tagantjärele tarkusena pähe mõte, et äkki poleks maksnud nii aktiivselt tselluloositehase ehitamise vastu olla. Tulevikus oleks vähemalt ühe kaubagrupi puhul tarnekindlus suurem. Pole ju kahtlust, et praegune koroonakriis ei jää viimaseks üleilmseks viirusepuhanguks. Järgmine puhang, saagu see siis alguse Aasiast või Aafrikast, võib aga kaasa tuua veelgi suurema kriisi, veelgi ulatuslikuma karantiini ja suuremad piirangud kaupade liikumisele. Ja veelgi suuremad ostupaanikahood.