Juhtkiri: inimlik ettevaatlikkus

Kummikinnastes teenindaja Selveris. Foto: Mihkel Maripuu

• Esimene uute kohalike koroonaviirusse nakatumisteta päev Hiinas on märgiline.
• Meil pole piisavalt teadmisi, et leida õigeim tasakaal piirangute kehtestamisel.
• Praegu on õige lähtuda eeldusest, et sotsiaalne eemaldumine pidurdab levikut.

Oleme jõudnud koroonaviiruse pandeemia esimese lootuskiireni: eile ei registreeritud Hiinas enam mitte ühtegi kohapeal nakatumist – esimest korda pärast puhangu algust. Me ei tea veel, kas see lootuskiir paistab juba tunneli lõpust. Aasia riikides kardetakse teist levikulainet, mille võivad põhjustada koduriikidesse naasjad. Kõik see paneb küsima, kui kaua ja kui palju peame veel oma elu ja sellega meid elus hoidvat majandust ohjes hoidma.

Oleme võimatu ülesande ees: me peame leidma tasakaalupunkti, kus saavutame võimalikult väikese kahju koroonaviiruse levikust Eestis ning samal ajal mitte kasutama meetmeid, mis ei aita probleemi lahendamisele kaasa, ent mis põhjustavad täiendava suure majanduskahju. See ülesanne on võimatu sellepärast, et meil ei ole selle faktipõhiselt lahendamiseks piisavalt infot. Kas hoiame üksteisest piisavalt kaugele või tuleks sunduslikult harvendada ka näiteks ühistransporti või poeskäimist? Ehk oleme hoopis saatnud koju tarbetult palju inimesi ning põhjustanud sellega hoopis suurema kahju?

Sõnumid nii Eesti valitsuselt, Euroopa Komisjonilt kui ka Euroopa Keskpangalt lubavad rahalaevu, mis peaks meid majanduse käekäigu suhtes rahustama. See raha on laen tuleviku arvelt, selle täna ärakulutamise tulemusena on meil tulevases, vananevas ühiskonnas vähem võimalusi ühiskonna heaolusse panustada. Sotsiaalselt vähem turvaline ühiskond on keskmisele elanikule riskantsem nii füüsilise ja vaimse tervise kui ka toimetuleku mõttes. Ka sellises ühiskonnas surrakse varem, kui ette nähtud.

Viiruse ohtlikkus ning sotsiaalse eemaldumise efektiivsus leviku pidurdamisel on mitme riigi heade ja halbade kogemuste näidetel esialgset kinnitust leidnud.

On kahju, et oleme ebapiisavate teadmiste olukorras niivõrd raskete valikute ees, ent midagi tuleb otsustada. Kui me pole kindlad, on inimlikum eelistada vahetu majanduskahju ärahoidmisele täna elavate inimeste päästmist. Viiruse ohtlikkus ning sotsiaalse eemaldumise efektiivsus leviku pidurdamisel on mitme riigi heade ja halbade kogemuste näidetel esialgset kinnitust leidnud.

Palju on räägitud, et leviku piiramine on tähtis eeskätt eakamate tervisele, ent näiteks Prantsusmaal on pool üle üheksasajast koroonaviiruse tõttu intensiivravi saavast patsiendist alla 60 aasta vanad. Me teame, et olukorra kontrolli alt väljumise tagajärjed on ülimalt traagilised: Itaalias on iga päev surnud rohkem inimesi kui eelmisel päeval.

Üks lõpuks avaldamata jäänud Postimehele saadetud lugejakiri noorelt inimeselt, kes ei soovi viirusel oma aktiivset eluviisi segada lasta, algas nii: «Mina olen üks nendest jubedikest, kes ei saa asja tõsidusest aru ja viskab koroonakildu. Miks? Sest mulle ei ole piisavalt ja arusaadavalt selgitatud olukorra tõsidust.» Küllap ei ole see piisavalt selge ka paljudele eakatele, keda näeb üksjagu ka kõige kitsamates ja rahvarohkemates toidupoodides. Igaüks meist saab anda oma panuse, et vähemalt meie lähedased-tuttavad oleksid teadlikud.

Sotsiaalne eemaldumine ilmselt töötab. Praegu on mõistlik sellest tõdemusest ka juhinduda. Kui vaadata eestlaste tavakäitumist sotsiaalsetes situatsioonides ka varasemal ajal, peaks sotsiaalne eemaldumine olema meie kultuuritaustaga inimestele igati jõukohane ülesanne, mida lõpuks väikesel tükil oma elust järgida.