Anneli Palo: puupõllu muld ja elustik vaesub

Põllule istutatud hooldamata puistus annavad surnud kuused panuse kõdukihi tekkeks. Tõhusamalt teeks seda lepad, kased või toomingad. Foto: Anneli Palo

Põllule kasvanud puistu rohttaimede koosluses valitsevad kultuurmaistu taimeliigid, puudub metsakõdu ja samblaid on vähe, mükoriisaseenestik on tagasihoidlik, putukatest on rohked lehe- või okkasööjad (nn kahjurid) ning esineb hulk haigusetekitajaid mikroseeni.

Looduslikumaks arenemisel oksa-, okka- ja lehekiht tüseneb, areneb mulla niiskus- ja temperatuurikõikumisi vähendav sammalkate ning mitmekesistub mükoriisaseenestik; lisanduvad metsarinded – puhmad (näiteks mustikad) ja põõsad ning nendega seotud linnud ja imetajad. Metsa vanuse kasvades tuleb juurde toidu- ja elusubstraate ning spetsialistliike kõikidest elustikugruppidest. Arenev metsamuld talletab süsiniku ja taimetoitained huumuses ning kõdus; märgades tingimustes ladestub turvas.

Metsandus oskab häiringule järgnevat noorte puude võitlust ressursside pärast ja sellega kaasnevat intensiivset kasvu kasutada puidutootluse suurendamiseks. Sama liiki kiirelt sirguvad puud vajavad aga samu toitaineid, metsa alla langeb vaid ühelt-kahelt liigilt pärinevaid lehti-okkaid ja peenikest puitu, koonduvad kasvavale puuliigile spetsialiseerunud kahjurid ja patogeenid. Puude bioloogilise elueaga võrreldes liiga varakult raiutud alal võtavad istikud väljakurnatud mulla kohe uuesti kasutusele, päranduseks jäävad ka eelmise puistu liigispetsiifilised kahjurid.

Metsakõdu lagunemine päikese ja tuule käes raiesmikel kiireneb. Teisalt, märjal kasvukohal puude aurustatud vesi jääb mulda ja soostumine kiireneb. Tulemuseks on raiesmikud, kuhu istutatud eelmist metsapõlve jäljendav kultuur ebaõnnestub, nn võsastumine viitab otseselt teiste liikide kõrgemale konkurentsivõimele väljakurnatud mullal. Neil aladel leitakse harva kaitset vajavaid või haruldasi liike; kulutused kuivendusele ja soovitud liigiga metsastamisele ning kahjuritõrjele aga suurenevad. Endistele põllumaadele kasvanud kuusikuis olid juurepessu- ja üraskikahjustused tuttav mure juba 20. sajandi algul. Juurepess ja üraskid on nõrgenenud puude ründajad, kahjustusi soosivad ka sobimatud metsandusvõtted, nagu kevadsuvine raie.