Ove Sander: kirikuuksed on lahti, kuid jumalateenistused toimuvad internetis

Ove Sander. Foto: Liis Treimann/Postimees

Eriolukord seab ka kirikute ja koguduste tegevusele ranged piirangud. Millised on võimalused usuliste talituste läbiviimiseks ja neist osa saamiseks, kirjutab sotsiaalministeeriumi peakaplan Ove Sander.

Kehtiv eriolukord puudutab kõiki. Ka kirik, kogudused ja usulised ühendused ei ole siin erand. Reede hilisõhtul jõudsid meieni asjakohased korraldused ja juhised pealkirja all «Usuliste ühenduste tegevus eriolukorras», millel on nii valitsuskomisjoni kui ka Eesti kirikujuhtide toetus. Nii nagu on vajanud reguleerimist ühiskonna eri valdkondade toimimine, vajavad seda ka kirikud ja kogudused.

Vaadates antud korraldusi lähemalt, on täiesti mõistetav neis sõnastatud lähtepunkt: «Kuna inimeste kogunemiste keelamise eesmärgiks on koroonaviiruse leviku ennetamine ja tõkestamine, siis laienevad piirangud ka jumalateenistustele ja teistele sarnastele kogunemistele.» Et jumalateenistused on avalikud üritused, peaks see olema kergesti mõistetav. Lisaks on selge, et tavapäraselt jumalateenistusele tulijate või koguduste pakutavatel ettevõtmistel osalejate seas on palju eakaid, kes on selgelt koroonaviruse riskirühm.

Kirikute ja koguduste jaoks on muidugi nii vaimselt kui ka emotsionaalselt kõige raskem korraldus, mille järgi «kõik usulised avalikud organiseeritud üritused, sealhulgas avalikud jumalateenistused, kirikukontserdid ja muud inimeste kogunemised tuleb lükata edasi või ära jätta kuni uute juhiste või eriolukorra lõpuni». Ilmselt võis olla ja küllap oligi viimase suure sõja ajal olukordi, kus ei saadud jumalateenistuseks kokku tulla, kuid üldisemas plaanis on selline piirang ja kogemus kirikule midagi olemusvõõrast. Läbi ajaloo on kirik püüdnud ikka leida võimalusi, kuidas ränkadele oludele vaatamata kokku tulla, et otsida jumala armu ning üksteist usus kinnitada.

Läbi ajaloo on kirik püüdnud ikka leida võimalusi, kuidas ränkadele oludele vaatamata kokku tulla, et otsida jumala armu ning üksteist usus kinnitada.

Tegelikult praegu me teemegi seda, kasutades mitmesuguseid elektroonilise meedia võimalusi. Mul puudub informatsioon, kuidas eri uskkonnad ja teiste religioonide kogudused on seda teinud, kuid luterlikus kirikus oli juba läinud pühapäeval hulk kogudusi, kelle jumalateenistusel võis osaleda interneti vahendusel. Loodetavasti kasvab selliste koguduste arv veelgi ning samuti meie tänutunne, et meil on olemas selline üsna vähest ressurssi nõudev lahendus. Loomulikult ei asenda raadiolained koguduseliikmete omavahelist osadust «palgest palgesse», kuid kõigile raskel ja piirangutest täidetud ajal on see õnnistus ja arvestatav alternatiiv.

Ent meile antud korraldustes on kaks ilmselgelt positiivset suunist. Neis esimeses öeldakse, et «jätkub usuliste talituste eraviisiline läbiviimine, sealhulgas hingehoidlikud vestlused, piht ja armulaud ning teised vastava usulise ühenduse spetsiifikast lähtuvad tegevused, mis tuleb korraldada selliselt, et on välistatud nakkusoht teistele inimestele». Põhimõte, et vaatamata keeruka aja piirangutele ja keeldudele ei jää siiski keegi ilma vaimuliku teenimiseta, kuna «riik tagab ka eriolukorras oma kodanike ja kõigi Eesti inimeste usuvabaduse, arvestades samas inimeste tervisekaitse kaalutlustega», on äärmiselt oluline ja tänuväärne. Kuidas tagada vaimulike, hingehoidjate ja kaplanite endi tervise hoidmine, vajab aga veel täpsustamist. Nõndasamuti vajab täpsustamist hiljuti antud suunises «tähtsad perekondlikud sündmused, sealhulgas abiellumine ja matused tuleb pidada kitsas ringis», kuidas mõista «piiratud ringi» ja mil viisil on rakendatav selle puhul viiruse leviku tõkestamiseks antud eeskirja range täitmine. Mis aga puudutab vaimulike ja kogudusetöötegijate, samuti ravi- ja hoolekandeasutuste hingehoidjate ning kaplanite pakutavat hingehoidu, vaimulikku nõustamist ja juhendamist, siis siin tulevad meile taas appi nüüdisaegse elektroonilise kommunikatsiooni võimalused.

Tõeliselt hea uudis, vähemalt praegu, on põhimõte, et palve- ja pühakojad jäävad avatuks isiklikeks külastusteks, et «inimesed saaksid täita oma isiklikke usulisi vajadusi». Siingi tekivad praktilised küsimused, kuidas tagada tervisenõuete järgimine, kui tullakse suuremate hulkadena. Kuidas tagada pühakodade juures abiks olevate inimeste terviskaitse? Kuidas tagada, et jõuame pindu desinfitseerida? Jne.

Olen aga kindel, et hea tahte ja loovuse juures leiame võimaluse, kuidas kirikud avatuna hoida. Me võime küll rahu ja julgust minna otsima ka metsa või mere äärde, kuid väga hea on selleks kirikusse tulla. Lõpetan EELK peapiiskopi Urmas Viilma sõnadega: «Kiriku vaimulik teenimisülesanne ei ole eriolukorras peatunud ega katkenud – see toimub teistsugusel viisil ja teistsuguses vormis.»