Evelyn Kaldoja: liigemotsionaalne annetus?

Ajakirjanik Evelyn Kaldoja Foto: Eero Vabamaegi/PM/SCANPIX BALTICS

Mul on väga suur austus vähiravifondi Kingitud Elu, Lastefondi ja teiste ettevõtmiste vastu, kus kodanikualgatuse korras otsitakse lahendust inimeste haruldasematele ja kulukama raviga tervisemuredele.

Saan aru haigekassa loogikast, kel tuleb teha valik, kas anda piiratud summast raha sajale inimesele suurema tõenäosusega tervise tagasi toova ravi tarbeks või maksta ühele inimesele võib-olla lootust andva medikamendi eest. Teisalt on iga läbi efektiivsuse võrgusilma kukkuva inimese elu unikaalne ning olen uhke, et muidu maksude tõstmise vastu olevad Eesti inimesed on valmis sipelgakarja visadusega hädasolijatele otse oma rahakoti abil lootust andma.

Aga mind tegi ettevaatlikuks, kui saabus pressiteade, et üks telekommunikatsiooniettevõte kutsub üles helistama annetustelefonidel Kuressaare haigla toetuseks. Ei tahaks kuidagi, et meie emotsioonidega mängitakse, ja loodan, et see ettevõte ei soovi lihtsalt noppida turunduspunkte.

Koroonaviiruse majanduslik tagasilöök teeb suure tõenäosusega vaesemaks meid kõiki, aga raha otseselt selle tõve tõrjeks on olemas. Erinevalt harvikhaigustest pole epideemiad mitte isiklik tragöödia, vaid ohtlikud ühiskonnale laiemalt. Sestap on ka omavalitsuse, riigi ja kogu ELi huvides anda nende tõrjeks ja raviks nii palju raha, kui vaja. Isegi Hiina teatas nüüd Euroopale kirurgimaskide ja analüüsikomplektide annetamisest.

Kui Kuressaare haiglal napib isikukaitsevahendeid ning ta leiab viisi maske ja kaitsekostüüme tarneraskuste kiuste soetada, peaks neil olema võimalus saada selleks raha nii riigilt ka kui omavalitsuselt. Rahvatervise seisukohast on meedikuid isikukaitsevahendite abil tervena hoida väga oluline. Kõik saame ka aidata kaasa sellele, et haiglatele mõeldud vahendid just nende kätte jõuaks. Kellele pole kirurgimaskid hädavajalikud, ei peaks neid meedikute eest ära ostma.

Isiklikust kaukast tervishoidu toetades soovitan käituda nagu haigekassa peegelpilt. Paigutada oma piiratud ressursid kohtadesse, kuhu omavalitsuste, riigi ega ELi raha ei liigu – leevendamaks tragöödiaid, mis ühiskonnale on väiksed, kuid hädasolijale ääretud. Ehk toetada mõnd ravi, mida haigekassa ei rahasta.