Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2018/05/03/7822219t1h7dfe.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2020/03/18/13015131t1ha0d7.jpg)
Kõvas köites ja 440 lehekülge – see on kaalukas teos, võib paksuks nimetada küll. Lugedes selgub, et Osolin on nagu Karlsson katuselt: vähe sellest, et parajalt paks ja parimais aastais, ta on ka igas asjas maailma parim. Kui mitte maailma, siis Eesti. Kui mitte parim, siis esimene, kes seda tegi. Ja kui mitte tema ei teinud, siis oli ta hindamatu nõuga abiks neile, kes tegid.
Osolin kirjutab samas stiilis, nagu ta teeb oma paljude poolt armastatud Facebooki-postitusi: lobe keelekasutus, sõbralik-tönkav ning sametiselt üleolev autoripositsioon. Seda on lihtne lugeda, sobib laiadele tarbijate hulkadele ega sea kuigi kõrgeid nõudmisi hallidele ajurakkudele. Teost illustreerivad ohtrad fotod ja reprod autori tähelepanuväärsest arhiivist.