Kasvatada tasub köögivilju, mida poes napib

Lehtpeetide seas leiab nii ilusaid sorte, mis sobivad isegi lillepeenras kasvatada. Foto: Marianne Loorents / Virumaa Teataja

Olen alati aiasaaduste säilitamise ja hoidistamise õppeaines rõhutanud, et esmalt tasub vaadata, milliseid köögivilju on poes odavalt ja aasta ringi saada, ning seejärel kaaluda, mida kasvatada oma aiamaal.

Enamikku köögivilju müüakse aasta läbi ja nende värskelt säilitamine on töö- ja ressursimahukas. Seega tasub aiamaal kasvatada eelkõige neid köögivilju-maitsetaimi, mida poes pole või on need kallid või kasvatatud maades, kus puudub tõhus kontroll pestitsiidide ja ohtlike jääk­ainete üle.

Teisalt on tore harjutada pereliikmeid ja külalisi uute maitsetega. Söövad ju eestlased porgandit ja kartulit peaaegu 150 aastat, paprikat 30 ja rukola-tüüpi salatitaimi kõigest kümmekond aastat. Kõige uuega tuleb harjuda, seda ise kasvatada ja maitsta. Sageli ei teata, et Hiina kapsas ehk lehtnaeris kasvab meil sama hästi kui Hiinas. Samas on mungalill, mugulbegoonia, gladiool, kosmos, kaheaastane kuningakepp, hostad ja tokkroos oma kodumaal kõrgelt hinnatud köögiviljad.

Juurviljadest tasuks kasvatada musta talirõigast, mida poes on harva. Tänu rõikale, küüslaugule ja punasele veinile ehitati valmis Egiptuse püramiidid – just need ehitajatele kohustuslikud toiduained päästsid neid epideemiate eest.

Musta rõigast tuleks külvata alles pärast jaanipäeva. Foto: Peeter Langovits

Must rõigas tuleb külvata alles pärast jaanipäeva. Planeeritavas külvikohas võib eelnevalt kasvatada lehtseid salatitaimi. Talirõigas säilib kõige paremini jahedas keldris, niiske turbasamblaga polsterdatult peaaegu järgmise aasta saagini. Kindlasti ei tasu rõigast koorida, vaid pesta ja riivida salatitesse koos koorega.

Teise juurviljana tõstaks taas au sisse pastinaagi ehk aed-moorputke, mis toiteväärtuselt ületab porgandit 2–3 korda. Poes ja turuletil jällegi üsna kallis juurvili. Parema saagi saamiseks võiks seda külvata juba sügisel või varakevadel otse keltsale. Säilitada nagu musta talirõigast.

Pastinaaki võib kasvukohale külvata juba varakevadel. Foto: Marko Saarm

Köögiviljadest tõstan esile mehhiko füüsali (Physalis philadelphica). Räpinas sain aknalaual ettekasvatatud ühelt taimelt avamaal ligemale kümme kilo saaki. Mehhiko füüsal on tomatist külmakindlam. Pealt näeb füüsal välja nagu tomat ja seest kui viigimari. Poolvalminud koristatud vilju võib 1–4 kraadi juures säilitada pappkastis või laastukorvis kuni kevadeni, sest need valmivad hästi järele. Säilitamiseks mõeldud vilju ei tohi tuppedest puhastada ega pesta.

Kuna füüsalil endal puudub spetsiifiline lõhn ja maitse, aitab see igati kaasa tubli koka fantaasiale. Kahjuks pole ma mehhiko füüsalit meie poe- ja turuletil kohanud. Füüsalit saab marineerida soolases ja magusas marinaadis, hapendada, valmistada kompotte, keeta povidlot, samuti panna soolastesse ja magusatesse toorsalatitesse.

Kõrvitsatest soovitan muskaatkõrvitsat (Cucurbita moschata). Need ei anna nii suuri vilju, mille söömiseks-hoidistamiseks on vaja terve suguselts kokku kutsuda. Sobib ideaalselt toorsalatitesse. Väga maitsev on muskaatkõrvits ahjus röstituna. Sorte on mitmeid, aga soovitaks kasvatada hilisemat sorti ‘Muscade de Provence’: tugevalt ribilised, lapikümarad 2,5–8 kg viljad. Viljaliha paks, oranž, väga aromaatne ja maitsev, valmides värvuvad rohelisest oranžiks. Väga hea säilivusega (6–12 kuud).

Melonit sobib kasvatada kasvuhoones koos tomatiga. Soovitan valida väiksema viljaga sordid ja kasvatada neid vertikaalmeetodil.

Väikeseviljalistest kõrvitsatest tasuks katsetada sorti ‘Small Sugar’. Tegemist on üsna vana kõrvitsasordiga, aretatud 1887. aastal. Viljad valmivad 100–115 kasvupäeval, kaaluvad 2–3 kg. Viljaliha oranž, mõõdukalt magus ja mahlane. Säilib hästi.

Liblikõielistest võiks kasvatada suhkruherneid, mis on söödavad koos kaunaga. Noorelt on selliseid herneid kõige parem säilitada blanšeeritult ja seejärel tihedalt väiksemasse kilekotti pakituna sügavkülmas – väga hea lisand hautistele ja suppidele, aga ka lihtsalt toorelt krõmpsutamiseks. Soovitan sorti ‘Ambrosia’.

Põnev liblikõieline on spargeluba ehk lehmahernes ehk silmuba, mille kiududeta kaunad võivad kasvada kuni meetripikkuseks, läbimõõt pool sentimeetrit. Mul on õnnestunud Räpinas soojadel suvedel lehmahernest edukalt katmikalal ettekasvatatud taimedest ka avamaal kasvatada. Eelmisel külmal suvel see muidugi ei õnnestunud. Küll võiks seda vabalt kasvatada vertikaalkultuuris katmikalal. Sobib hästi kokku tomati ja meloniga.

Põnev uus kultuur on hiirmelon ehk mehhiko pisikurk (Melothria scabra). Üheaastane taim on hea ronija ja katab kiiresti kuni kolme meetri kõrguse aiavõre, pakkudes meeldivat varju ja üllatuslikke vilju, seda eriti lastele. Lehed sarnanevad hariliku kurgi lehtedega, on nendest väiksemad ja paiknevad tihedamalt. Hiirmeloni viljad kasvavad 4 cm pikkuseks, läbimõõt 2 cm. Taim on väga saagikas ja igas lehekaenlas võib leida väikese kurgikese. Viljad on kaetud õhukese meeldivalt krõmpsuva koorega, sisu on valkjasroheline, meeldivalt hapuka maitsega. Viljad on maitsvamad noorena.

Kuid peale viljade kasvatavad hiirmelonid septembriks-oktoobriks mulda kartulist väiksemad söödavad mugulad, mis maitselt meenutavad segu redisest ja kurgist, olles sobiv toorsalatimaterjal. Mugulad tulebki kiiresti toiduks tarvitada, sest need ei säili pikalt. Ühelt taimelt võib saada kuni 5 kg vilju ja 1 kg maitsvaid mugulaid, mis kujult meenutavad maguskartulit ehk bataati.

Mugultill ehk itaalia fenkol, ka apteegitill (Foeniculum vulgare). Kesk-Euroopas on mugultill kergelt hautatuna ja sulavõiga ülevalatult sage Rootsi laua hõrgutis, mida pakutakse eraldi toiduna lõuna- ja õhtusöögiks. Mugulaid võib keeta, hautada, küpsetada, praadida ja sügavkülmutada, passivad liha- ja kalatoitude lisandiks. Meie tingimustes tuleb taimed katmikalal ette kasvatada ja siis paarikaupa avamaale istutada. Mugultilli lehed sobivad magusatesse puuviljasalatitesse, kuivatatult talvise turgutava tee koostisesse koos ingveriga. Erilised ravi- ja maitseomadused on mugul­tilli seemnetel, mida meilt saab soojal suvel kevadel mulda istutatud eelmise aasta mugulast. Mugultilli saab soetada üsna kopsaka tasu eest meie suuremate kaubanduskettide köögiviljalettidelt (ühe kaupa pakitult!).

Mangold ehk lehtpeet on ameeriklaste lemmikköögivili, mida meil kasvatatakse peamiselt dekoratiivsetel eesmärkidel ilupeenra piirdekultuurina. Ka mangoldi taimed tuleb katmikalal ette kasvatada. Lehtpeedi lehed ja varred toorsalatiks ei sobi, küll aga suppideks, hautisteks ja hapendamiseks. Toorsalatitesse sobib ribadeks lõigutud lehtpeet kergelt blanšeerituna.

Nuikapsas ehk koolrabi ehk rõigaskapsas (Brassica gongylodes) on väga populaarne Põhja-Indias, sest sobib suurepäraselt traditsiooniliste India vürtsidega. Nuikapsa varsvilja võib kasutada küpsetatult ja toorelt. Samuti on söödavad nuikapsa lehed, neid tarvitatakse nagu spinatit. Eestis võiks nuikapsast külvata varakevadel, aga ka suve lõpul. Kevadel, pärast öökülmasid võib nuikapsast külvata otse kasvukohale või kasvatada istikud ette nagu peakapsal. See köögiviljakultuur on võrdlemisi külmakindel ja kiire kasvu tõttu võib seda külvata vegetatsiooniajal mitu korda.

Nuikapsas on külmakindel ja kiire kasvuga, mistõttu võib seda külvata vegetatsiooniajal mitu korda. Foto: Peeter KÜmmel/sakala