Pärt Peterson: Miks on uus koroonaviirus ohtlik just vanadele inimestele

Pärt Peterson. Foto: Andres Tennus/Tartu Ülikool

Inimene saab sündides kaasa esmase immuunkaitse, aga suur osa immuunsusest viiruste vastu kujuneb individuaalselt elu jooksul. Sellise kaitse kujunemine algab õige pea pärast sündi ja kestab elukaare lõpuni. Vananedes toimuvad immuunsüsteemis suured muutused. Aja jooksul väheneb uute ja noorte immuunrakkude lisandumine, mistõttu vanemate inimeste immuunsüsteemis on vähe immuunrakke, mida treenida uute haigustega toime tulema.

Suur osa elu jooksul omandatud immuunsuse toimimisest põhineb varasemal treenitusel. Nagu iga noor inimene omandab uusi oskusi ja teadmisi, nii teeb seda ka tema sees kujunev immuunsüsteem. Selleks et neid oskusi omandada, kujunevad meis teatud tüüpi immuunrakud, mida nimetatakse lümfotsüütideks.

Lümfotsüüdid ei ole algselt treenitud, kuid nad on nagu noorsõdurid, valmis väljaõppeks ja kaitseks. Kuna elame keskkonnas, kus meid ümbritseb kogu aeg suur arv mitmesuguseid viiruseid ja baktereid, siis toimub lümfotsüütide väljaõpe olemasolevate mikroobide najal ja kontaktide kaudu nendega. Selle jooksul kujunevad noorsõduritest oskustega spetsialistid, kellest igaüks on õpetatud vastu seisma teatud kindlale viirusele, et seda organismist tõrjuda. Teisisõnu on noores inimeses väga suur arv immuunrakke, mis algul on kui carte blanche’id. Kui esmalt on nad teadmiste ja oskuste poolest tühjad lehed, siis pärast läbielatud nakkust treenitakse neist nii-öelda eriüksus, millele antakse kaasa detailsed andmed ja ülesanded, millise viirusega võitluseks tal tuleb valmis olla. Kord välja treenitud, on nad spetsialiseerunud konkreetsele viirusele. Nii kujuneb elu jooksul igal inimesel oma immunoloogiline mälupank. Tervikuna meenutab inimese immuunsüsteem immuunrakkude armeed, mis sõltuvalt varasemast lahingukogemusest on suuteline viirusnakkusele reageerima.