Talvemärgid ei taha veel kuidagi taanduda

Tänavune talv pakkus meile palju üllatusi, nüüd jääme ootama, mida toob suvi. Foto: Elmo Riig

Hoolimata praeguse koronaatori (viirus COV-19) tõttu tekkinud olukorrast on ilm ometigi päevakorras. Maalehe teadmamehed kartsid, et kevad võib tulla põuane ja vinduv. Tõepoolest – kõrgrõhkkonnad kipuvad võimutsema. Aga viimati jäi pooleli ilmateadete teema, kuidas neid mõista, eriti just sõnastus.

Näitena võtame tegelikkuses kasutatud ilmateate Eesti kohta, mis ilmus paar aastat tagasi: „Pilves ilm. Saartelt algav ­vesine sadu läheb mandrile jõudes üle ­lumeks ja levib üle maa, kohati võib olla tuisku. Pärastlõunal läheb sadu saartel üle vihmaks (sajufaas vaheldub pidevalt). On jäidet, kohati sajab jäävihma! Puhub kagutuul 4–10, puhanguti 13 m/s, saartel ja läänerannikul 6–12, puhanguti 16 m/s, õhtul alates saartest lõunast ja edelast. Õhutemperatuur on –3…1, saartel ­kuni ­4 °C.”

See on utoopilisest ilmateatest märksa arusaadavam, aga ka konkreetsem, ei ole sisulisi ega keelelisi vigu. On sajune, kusjuures sadada võib peaaegu kõike, kui rahe, uduvihm ja jääkruubid välja jätta. Kuid isegi see võib olla raskesti mõistetav, näiteks võib tekkida küsimus, mida tähendab tuule kiirus puhanguti kuni 16 m/s. Nii mõnigi ilmateenistus maailmas ongi asendanud tuule kiiruse arvulise väljenduse suures osas või koguni täielikult tuule mõjuga igapäevaelule ja milliseid ohte see võib kätkeda – nii toimib näiteks Met Office. 16 m/s on juba vali tuul, mis võib käimist raskendada, ajuti hinge kinni lüüa (vastutuult). Beauforti skaala järgi: puutüved õõtsuvad, oksad kalduvad.

Ametlikult kuulutati talveks 26.–29. veebruar (täpsem info Riigi Ilmateenistuse kodulehel). Seega on kevad lõplikult kohal, isegi kui ööd on karged ja ajuti tuleb lumesagaraid. Seevastu Teravmägedel on juba mõnda aega valitsenud käre pakane: isegi keskpäeviti ei tõuse temperatuur üle –20…–25 °C. See pole siiski märtsi rekordpakane Teravmägedel, sest praegustel kuupäevadel on ajalooliselt mõõdetud seal ka –46 °C, halduskeskuses Longyearbyenis. Seda külma on nüüd märtsis meilegi jagunud: meenutagem kõledaid või lumesajuga päevi.

Talve selgroog on siiski murtud ja libauudiseid, mis kuu aega tagasi kuulutasid meile praeguseks –30 °C, ei maksa tõsiselt võtta. Niipalju siiski tõetera on, et talvemärgid ei taha kuidagi taanduda ­(öised miinuskraadid ja lumesagarad).

Ees seisab kuiv ja päikeseline periood. Ööd on külmad: pole välistatud ligi –10 °C, kuid päeval on päikese toel õhutemperatuur siiski plusspoolel. Aegamisi ehk vastu kuu lõppu läheb ilm siiski soojemaks. Kas ka +10 kraadi piir saab ületatud, pole veel selge, kuid on võimalus. Enam kui 10 kraadi mõõdeti sooja 17. veebruaril Valgas ja Võrus. See meenutab 2001. aastat, kui enne jaanipäeva ilmus arutlusi, kas tõesti lööb 1. mail (2001) mõõdetud 25 kraadi juunikuu üle. Tollase astronoomilise suve alguse paiku vallutas troopiline leitsak kogu Eesti ja jäi püsima augustini. Ehk läheb seekord samamoodi kevadsoojaga: astronoomilise kevade algusega vallutab tõeline kevadsoe kogu Eesti ja läheb ruttu üle suveks.