Marti Aavik: kui kaua see veel kestab?

Marti Aavik FOTO: Postimees Foto: Postimees

• Elukorralduse plaanimiseks on vaja nakatunute testimist ja asjalikku prognoosi
• Teadlased on seevastu hõivatud rutiinse projektitaotluste kirjutamisega
• Ilma eesti tippteadlasi rakendamata kobame pimeduses

Kui kaua see veel kestab? Vastusel on hind pea-aegu iga inimese jaoks. Ja loomulikult on hind ka rahal, mida pandeemia aja üle elamiseks uljalt laenatakse.

Kogu suve ja sügise? 1 maini? Suvel saame hõlpu, aga sügisel näeme haigestumiste graafikul kaameli teist küüru? Eelkõige teame, et iga isolatsiooni päev tähendab saamata jäävaid tulusid, veskiratas on kuival – iga päev maksab väga palju. Meil on hädasti vaja ausat, avatud argumentidega prognoosi, sest selle järgi kavandame me oma tegevust.

Et aru saada, millises seisus me parasjagu oleme, on tarvis nii ennustavaid mudeleid kui ka tegelikkuse mõõtmist. Ehk siis arvuta ja „testi, testi, testi“ ning arvuta uuesti. Olukorda jälgides tundub, et meie valitsusel ja selle mõnedel asutustel on mõlemaga lood natukene kehvasti. Kui nii, siis tuleb osata küsida abi! Aga abi küsimisega on kuuldavasti ka kehvasti!

Eesti on küll väike, aga meil on ülikoolides ja ettevõtetes siiski tähelepanuväärne hulk inimesi, kelle teadmistest ja vahenditest oleks selle kriisi lahendamisel kasu. Tee peal on aga vähemalt kaks takistust.

PÄEVA KOMM

Ulatusliku testimiseta selles kriisis tegutsemine on nagu ehitada hiiglaslikku ooperiteatrit ilma mõõdulindi ja vaaderpassita.

Esiteks kuuldavasti aktiivselt abi ei küsita. Võib-olla on ametid avaliku halduse höövliga nii õhukeseks tehtud, et kodumaise võrgustiku üleval hoidmiseks inimesi ei jätku? Teiseks tuleb välja, et lendame pea ees suurde kriisi nii, et teadlastel, kellelt Eesti rahval ja riigil oleks head nõu loota, kukub 7. aprillil rahataotluste tähtaeg, millest sõltuvad nende uurimisrühmade töökohad järgneval viiel aastal. Miks mitte lükata see tähtaeg paar kuud edasi? Meil on nõu tarvis!

Pressikonverentsidel räägitu järgi otsustades lähtub meie terviseamet suurel määral WHO ja Euroopa Liidu analüüsidest. Need on kindlasti tipptasemel ja ka piisavad juhtumil kui asi puudutab kaugeid piirkondi, teisi riike jne. Kui aga jutt on meist endist, Eestist ja meie inimestest, siis tähendab „keskjärelduste“ ootamine ajalist viivitust otsustamisel. Oma peadega mõtlemine on hädavajalik.

Olemasolevate andmete teadlastele kiirkorras kasutada andmine ei tohiks olla üle jõu käiv ülesanne. Ulatusliku testimiseta selles kriisis tegutsemine on nagu ehitada hiiglaslikku ooperiteatrit ilma mõõdulindi ja vaaderpassita.