Aare Abroi: teeme viiruse väikeseks tagasi

Aare Abroi. Foto: Erakogu

Nakatunud, keda neil päevil diagnoositakse, on viiruse saanud enne, kui algas inimeste massiline kojujäämine. Just eraldumine annab meile võimaluse edasist levikut kontrollida, kirjutab viroloog Aare Abroi.

Koroonaviiruse leviku sulgemine kohalikesse kolletesse pole enam teostatav ja keskenduda tuleb leviku aeglustamisele, märgiti Haiguste Ennetamise ja Tõrje Euroopa Keskuse 12. märtsi Covid-19 riskiraportis. Viiruse levik on ka Eestis jõudnud paraku eksponentsiaalse kasvu faasi. Kas see nüüd tähendab, et olukord on kontrolli alt väljas? Ma ei ütleks. Mingi nurga alt vaadates sõltub just nüüd viiruse levik meie kõigi igapäevasest käitumisest rohkem kui kunagi varem. Võime veelkord meenutada eksponentsiaalse kasvu fenomeni: kui üks haige nakatab rohkem kui üht inimest ning too omakorda nakatab rohkem kui üht inimest, siis (kui midagi ette ei võeta) saame olukorra, kus keskmiselt kasvab nakatunute arv N korda päevas. Kasv 1,41 korda päevas tähendab, et iga kahe päeva tagant nakatunute arv kahekordistub ja nii järjest edasi.

Nii nakkuskoldes Wuhanis selle karantiini paneku ajal kui ka Itaalias puhangu alguses oli see arv 1,5. See on nagu liitintress, aga me ei räägi 10- või 50-protsendiliselt (ehk 1,1- või 1,5-kordsest) kasvust ja mitte kuude või aastate, vaid päevaga. Viimastel päevadel on diagnoositud nakkuste arv Eestis kasvanud pea kaks korda päevas, kuid need nakkused on aset leidnud enne tõsisemate ennetusmeetmete rakendamist. Viimase nelja päeva keskmine kasv on umbes 1,8. Eesti meditsiinisüsteem saab kindlasti hakkama, kui kasv on 1,1 korda päevas. See tähendaks nakatunute arvu kasvu kahe nädalaga 100-lt 350ni. Kui kasv oleks 1,4 korda, siis jõuaksime kahe nädalaga pea 8000 viirusnakkuseni (korrektsete arvude keeles saame me rääkida vaid diagnoositud viirusnakkuste arvust).

Internetis on mitmeid visualiseeringuid, mis näitavad, kui pärssivalt mõjub viiruse levikule «sotsiaalne distantseerumine» ehk inimestevaheliste kontaktide vähendamine. See on väga oluline, sest meditsiinisüsteemi suutlikkusel raskeid haigeid hospitaliseerida on piir ning peame hoidma nakkuste arvu vähemalt nii madala, et seda piiri ei ületataks. Kodus viibides vähendatakse ka tunduvalt nakatunud pindadega kokkupuutumist. Kokkuvõtlikult: sellest, kuidas me kodanikena käitume, sõltub, kas nakkuste kasv püsib või õnnestub meil seda vähendada kuhugi 1,1 kanti. Sellest aspektist vaadates on viiruse levik just nimelt meie kontrolli all, aga me kõik koos peame tahtma seda kontrollida. Lööklausesse panduna – teeme üheskoos viiruse väikeseks tagasi!

Hongkongis, Taiwanis, Singapuris ja Vietnamis ei ole nakkus eksponentsiaalsesse faasi jõudnud, vaatamata sellele, et esimesed juhtumid olid seal juba jaanuari lõpus ning asustustihedus väga kõrge.

Kas oleks saanud paremini tegutseda? Küllap vist, sest 2002/2003. aasta SARSi epideemiast mõjutatud maad, mis asuvad Hiinale lähedal ning millel on Hiinaga tihedad sidemed, on viiruse ohjamisega hästi hakkama saanud. Hongkongis, Taiwanis, Singapuris ja Vietnamis ei ole nakkus eksponentsiaalsesse faasi jõudnud, vaatamata sellele, et esimesed juhtumid olid seal juba jaanuari lõpus ning asustustihedus väga kõrge. Eks lähimad nädalad näita, kas mõni Euroopa riik on leidnud imerohtu viiruse leviku pärssimiseks. Valitsus oleks saanud kehtestada karmimad meetmed varem, kuid ei ole kindel, kas see oleks meid päästnud, sest iga inimese kõrvale püssimeest ei pane. Ilmselt oleks see küll Eesti-sisese puhangu algust edasi lükanud.

Tõsi on ka, et viirused, eriti RNA-genoomiga viirused, mille hulka kuuluvad ka koroonaviirused, on osavad leidma nii organismide kaitsemehhanismides kui ka viiruste levikumehhanismides lukuauke, millest läbi pugeda.

Kui arutleda, kas kõik kohad, kuhu viirus jõuab, peavad valmis olema selle läbi põdema täiel määral ja kõigi tagajärgedega nagu Wuhanis, siis lühidalt võiks öelda: ei, ja seda paljudel põhjustel. Me teame viirusest juba hulga rohkem. Alguses ei olnud isegi teada, et viirus levib inimeselt inimesele, see sai tõestuse alles siis, kui Wuhanis oli pea 300 nakatunut. Teame ka, et viirus võib levida saastunud pindade kaudu. Viiruspuhangu epitsentris Wuhanis on nüüd, kus nakkuspuhang on peaaegu läbi, ca 200 surma miljoni elaniku kohta, kogu Hubei provintsi peale on ca 50 surma miljoni elaniku kohta. Loodetavasti pääseb isegi Itaalia pisut kergemalt. Aga puhang ei rauge iseenesest, vaid tänu kasutatud meetmetele. Kui me midagi ette ei võta ja laseme asjadel isevoolu minna, ähvardab nakkus 70–80 protsenti elanikkonnast. Rohkemat ei saa, kuna pole enam kedagi nakatada.

Isegi Euroopat vaadates on suremus ning tõsiste ja kriitiliste juhtumite arvud ja suhtarvud riigiti väga erinevad, isegi kui arvestada, kui palju aega on puhangu algusest möödunud. Itaalias, Hispaanias ja Prantsusmaal on olukord hoopis halvem kui Saksamaal ja Skandinaavias. Seega lootust on, kuid kõik sõltub sellest, kui mõistlikult me käitume. Aga kuniks suremuse erinevuse põhjused ei ole veel kindlalt teada, ei tasu ette rõõmustada.

Viimasel ajal on inimesed hakanud tundma huvi koroonaviirusega seotud arvude vastu, tuleb aga meenutada, et arvude tõlgendamisega tasub olla ettevaatlik: täpsetes arvudes saame rääkida ainult diagnoositud viirusnakkusega inimeste arvust. Nakatunute arv põhineb vaid hinnangutel. Võime vaid loota, et pärast viiruspuhangu raugemist õnnestub seroloogilise testiga määrata, kellel võiks olla tekkinud viiruse suhtes immuunsus.

Meditsiinisüsteemi suutlikkusel raskeid haigeid hospitaliseerida on piir ning peame hoidma nakkuste arvu vähemalt nii madala, et seda piiri ei ületataks.

Nagu me ka Eesti terviseameti praktikast teame, siis poliitika, mille alusel teste tehakse, võib aja jooksul muutuda, see võib olla eri riikides ka erinev. Eeldame, et kahe riigi rahvastikupüramiidid on sarnased ning tegelik nakkuste arv ja suremus samuti, kuid kui ühes riigis testitakse vaid ilmselgete sümptomitega inimesi ning teises laiasid rahvahulki, siis saadakse teises riigis suurem nakatunute arv ja esimeses kõrgem suremus, sest kerge nakkuse kuluga inimestel seal viirust ei diagnoosita. Pisut paremini tõlgendatavad andmed saab, kui vaadelda diagnoositute või surmade arvu näiteks miljoni elaniku kohta, kuid ka seal tuleb arvestada, kui kaua on riigis või piirkonnas eksponentsiaalne kasv toimunud. Ning mitte riigi keskmisena, vaid nakkuskolde keskmisena (juhul kui nakkus ei ole veel ühtlaselt üle riigi levinud).

Briti valitsus on valinud taktikaks mitte piirata liikumisvabadust ja lastagi viirusel levida, et tekitada n-ö karjaimmuunsus, mis seisneb selles, et isoleeritakse riskirühmad ajaks, kui osa ühiskonnast põeb selle kergelt läbi ning viiruse edasine levik peatub. Teoreetiliselt võiks karjaimmuunsuse saavutamine isegi võimalik olla, kuid selline lähenemine põhineb paaril eeldusel. Esiteks: riskirühmad peavad olema väga rangelt isoleeritud. Kuidas seda praktikas tagada, on teine küsimus. Kui viiruskandjate ja ringleva viiruse kogus on väga suur, siis on puutumata oaase raske puhtana hoida. Kuna brittidel puudub hiljutise epideemia kogemus, võib alati leiduda keegi, kes ettekirjutusi ignoreerib. Teiseks eeldatakse, et viirus ei muteeru inimesele kahjulikus suunas. Praegu ei ole veel teada, kui pikaajaline resistentsus tekib, nii et pikaajalise karjaimmuunsuse saavutamise kohta ei saa hinnanguid anda. Hiina statistikat vaadates tundub, et teatav, vähemasti lühiajaline resistentsus ikkagi tekib.

Piiritletud, viirusest puutumata saarekest, kuhu õnnestub viirust mitte sisse lasta ja oodata ära, kuni ta on lõplikult vaibunud, tundub olevat realistlik tekitada praeguste andmete alusel Eestis näiteks Hiiumaal ja ka väikesaartel.

Välja on hõigatud, et tõenäoliselt ei vaibu viirus niipea, vaid tuleb mitme lainena uuesti ja uuesti. Tõenäosuste ja statistika kohta on palju toredaid ütlusi. Viiruste korral on igati kohane meenutada järgnevat: olgu tõenäosus milline ta on, alati on ta sinu vastu. Kuna viiruseid on arvukuselt ja mitmekesisuselt palju, võivad reaalsuseks saada ka üsna vähetõenäolised juhtumid. Seega välistada ei saa midagi. Tõsi küll, zoonootilised viirused (ühelt liigilt teisele ülekandunud viirused) vähemasti inimeste puhul kipuvad pigem kaduma. Aga see on umbes samasugune seaduspära nagu tõdemus, et talvel saab suusatada ja suvel ujuda.

Kokkuvõtteks võib öelda, et nakkuspuhanguga hakkama saamiseks tasub järgida kõiki seni antud soovitusi, millele lisaksin veel mõned, mida on vähem kõlanud. Osasid neist on küll kergem anda kui nende järgi tegutseda.

​

Kui nüüd kiirelt tegutseda, siis on lootust, et kosume kiiremini ja saame majanduse käima enne teisi riike. Mida enam tõsiste meetmetega viivitada, seda kallimaks lõpuks kõik läheb.

Esiteks: kui te tõesti peate koosolekut pidama, valige võimalusel suurem ruum ning täitke see ühtlaselt ja hõredalt (hoidke inimestevahelist distantsi, soovitavalt vähemalt 1,5 meetrit), avage aken. Teiseks: ettevõttes proovige korraldada töö nii, et inimestevahelised kontaktid oleks minimaalsed, nii tootmisliinil kui mujal. Söögi- ja kohvinurkasid on soovitav mitte kasutada ühiselt, tehke lõunagraafik ja desinfitseerige vahepeal pinnad. Kolmandaks: kasutage ventilatsiooni minimaalse võimsuse asemel maksimaalset võimsust. Neljandaks: kui suhtlete pikemalt kellegagi vabas õhus, siis nakkusaegne etikett näeb ette, et teie vahel on vähemalt kaks meetrit ning te asetsete nii, et tuul puhub teie vahelt läbi. Viiendaks: kasutage kontaktivaba kaardimakset ja iseteenindust/nutikassat, tõstke makselimiit nii kõrgeks, et saate korraga kolme päeva toidu perele ära osta, ja käige poes nii harva kui võimalik. Kuuendaks: järjekorras hoidke pikivahet vähemalt meeter-poolteist.

Ettevõtjatel soovitaksin rakendada nüüd ja kohe võimalikult karme meetmeid nakkuse leviku vähendamiseks. Kui nüüd kiirelt tegutseda, siis on lootust, et kosume kiiremini ja saame majanduse käima enne teisi riike. Mida enam tõsiste meetmetega viivitada, seda kallimaks lõpuks kõik läheb.

Umbes kaks kuud tagasi määrasid Hiina teadlased selle viiruse järjestuse. Nüüdseks on mitmete viiruse poolt kodeeritud terapeutiliselt oluliste koroonaviiruste valkude struktuur ka eksperimentaalselt määratud. See on märkimisväärselt hea kiirus. Ka on eri töörühmad teinud ja avalikustanud kõikide valkude struktuuri ennustus. Kõik ikka selleks, et viroloogidel ja meedikutel oleks lihtsam oma tööd teha ning ravimiarendajatel võimalus sobilike ravimeid leida.

Eks ka kohalikud teadlased hoiavad viirusel ja tema muutlikkusel silma peal ning töö Eestis esinevate viirusisolaatide järjestuste määramisel on juba alanud.