:format(webp)/nginx/o/2020/02/17/12949143t1h391d.jpg)
Koroonaviirusest hoidumise soov naelutab paljud Eesti pered koduseinte vahele. See võib olla hea võimalus peresuhteid parandada. Peale viiruse on ühiskonnas tõsiseid murekohti, mis on tundlikuma loomuga ja kasvanud meie ühiskonnas märksa kauem. Selleks on meie järelkasvu vaimne tervis. Olukorda Eestis avab Laste Vaimse Tervise Keskuse juhataja ja lastepsühhiaater Anne Kleinberg.
Probleemid laste heaolus või selle puudumises on sageli seotud laste ja vanemate puuduva, vähese või mittetoimiva omavahelise suhtega. Kas praegune olukord, mis eeldab kodus püsimist, võib asja muuta?
«Peale arenguhäirete, nagu autism või aktiivsus- ja tähelepanuhäire, mis on suuresti geneetiliselt determineeritud, mõjutab lapsi ka peres toimuv: vanemate vaimse tervise probleemid, tülid, lahutused ja järelevalveta jäämine koos emotsionaalse hoolimatusega. Või see, mis toimub koolis: õpiraskused, mille korral ei ole abi saadud, kiusamine, tõrjutus, hirm ebaõnnestuda koos ülemäärase edukultusega kaasneva arutu pingutamisega,» räägib Kleinberg. «Baasvajadusest on heaoluks vajalikud õigeaegne uni, normaalne söömine, kehaline aktiivsus ja arukas nutirežiim,» lisab ta.
Mis on keerulise käitumise taga?
Lapse vaimse tervise heaolu ja selle halvenemine on otseses seoses vanemate heaolu ja pere käekäiguga. Kleinbergi sõnul tuleb aga ette, et kiusajaks võivad osutuda ka need, kes peaksid näitama eeskuju ja kandma laste eest hoolt ehk lapsevanemad või õpetajad. Ta ütleb, et sagedamini on tegu emotsionaalse vägivallaga: näägutamise, alahindamise, mittejulgustamise või lihtsalt tüdinud oleku ja vähese kaasaelamisega. Need on põhjused, mis tekitavad lapses depressiivsust ja suitsiidset käitumist.
Napi kaasatuse, kiire elutempo ja lapse ning vanema kontakti vähenemise tõttu võib juhtuda, et lapsel tekivad vaimse tervise probleemid. Sel juhul ei pruugi vanemad hästi mõista, kas tegemist on loomulike hormonaalsete muutuste, paha tuju või tõsisema probleemiga. Kuidas sellest aru saada?
«Sageli võib järeldusi teha kehaliste vaevuste põhjal: pea- ja kõhuvalu, seletamatu iiveldus ja kurguvalu, aga ka huvitus, tüdimus, seni huvi pakkunule käega löömine, pahurus ja trotslikkus koos tüli norimisega, uppumine nutiseadmetesse, enese vigastamine, häiritud söömine, keha varjamine laiade riiete ja pikkade varrukatega, riskantsed valikud, sealhulgas ennasthävitavad suhted ja joovastavate ainete tarvitamine. Väljendunud suitsidaalsusele või söömishäirele on sageli eelnenud kahe-kolmeaastane mõõnaperiood. Suhted muutuvad: kaotatakse vanad sõbrad, asendatakse nad teiste hüljatud või probleemsete noortega või ka ebaküpsete täiskasvanutega,» kirjeldab arst.
Ta tõdeb, et juba enne pidetud, lootusetud või ilma pere toetuseta noored on haavatavamad ka ainete tarbimise ja muude halbade mõjude suhtes. «Kanep kahjustab noort sellega, et tema otsustusvõime, keskendumine, impulsikontroll ja mälu halvenevad. Löögi all on sihipärast ja tasakaalukat käitumist juhtiv otsmikusagar – meie mõistuse ja tasakaaluka emotsionaalsuse juht,» kõneleb Kleinberg.
Juba enne pidetud, lootusetud või ilma pere toetuseta noored on haavatavamad ka ainete tarbimise ja muude halbade mõjude suhtes.
«Teismelised, kelle minapilt ja väärtushinnangud on täiskasvanuks saamisel loomulikus ümberkujundamises ning impulsiivsus ja mõnuiha arengu loomuliku osana on kõrged, aga enesega rahulolu eale omaselt kõikuv, on haavatavamad ka negatiivse eeskuju suhtes. Enamik teeb siiski eluterveid valikuid või lõpetab riskikäitumise vanemate toel pärast esimesi hirmutavaid läbikukkumisi,» lisab Kleinberg.
Kuidas saab vanem lapsele toeks olla?
Suuresti on lapse käitumise taga perekonna mustrid ja talle osaks saava tähelepanu kvaliteet. Mida võiks vanem ette võtta, et last toetada, ja kuidas probleemi korral käituda?
«Esimese asjana tuleb lõpetada näägutamine, tänitamine, ähvardamine, lahmiv karistamine, äraostmine, ebajärjekindel ja muu mittetoimiv käitumine,» selgitab Kleinberg.
«Seejuures on abiks, kui vanem otsib oma kehvast meeleolust või pahurast, ärrituvast käitumisest jagusaamiseks tuge perearstilt või psühholoogilt. Aidata võib ka kogemusnõustamise grupp, oma pereliikmed, kellele pole seni julgetud veatu fassaadi loomise survel rääkida, kuidas tegelikult läheb.»
«Kodus on vaja seista selle eest, et ka halbadest tunnetest ja kogetud ebaedust räägitaks, sest see on elu normaalne osa. Selle eelduseks on aga täiskasvanu piisavalt täidetud energiavarud ja rahuldatud vajadused. On loomulik, et vanem otsib endale abi ja teeb elukorralduses vajadusel muudatusi. Kuskil ei ole müstilist süsteemi, kuhu last paigutades kõik mõne nädalaga laheneb,» nendib Kleinberg.
Väga väärtuslik on rahulik kohalolek. Ka teismelised hindavad, kui vanemad on lihtsalt kodus olemas ja ajavad rahulikult oma asju.
lastepsühhiaater Anne Kleinberg
Kuni vanem ei oska lapsega toetavalt suhelda, on tihti targem vähem rääkida, võtta tüli olukorras aeg maha. «Väga väärtuslik on rahulik kohalolek. Ka teismelised hindavad, kui vanemad on lihtsalt kodus olemas ja ajavad rahulikult oma asju. Nii lapsed kui ka noored küsivad oma murede kohta sageli nõu möödaminnes – ole valmis oma mõte ümber lülitama ja sel hetkel süvenema, tihti ei tahagi laps pikalt rääkida, aga saadud kosutus on talle tähtis.»
Kui näed, et pinged on hakanud kogunema, tee graafikus laste ja enda meelerahu nimel muudatusi, soovitab Kleinberg. «Kui pere jõud on taas järje peal, saavad kõik jälle täistuuridel tegutseda. Tasub üle vaadata pere ajakava. Kas on olemas regulaarsed söögi- ja uneajad? Kas teeme koos stressi maandavaid tegevusi või konutame kõik omaette televiisori või muu ekraani ees? Kas on olemas aeg, kui laps saab mulle oma päevast rääkida ja ma saan teda kuulata? Teadvusta endale, kuidas sinu pere ennast emotsionaalselt tangib, ja tee vajaduse korral muudatusi.»
Tartu Ülikooli liikumislabor annab soovitused, kuidas koroonaviirusest hoidudes kodus terviseteadlikult toimida.
Loo endale hubane töötamispesa, eraldatud töönurk, kus sa muud ei tee, ja lepi perega kokku, et selles nurgas kehtivad tööreeglid.
Kui sa ei ela üksi, aruta perega uus elukorraldus läbi: millal töötatakse või õpitakse, millal tehakse majapidamistöid ning kuidas koos või omapäi puhatakse, liigutakse, mängitakse. Reeglite kokkuleppimine aitab luua lõõgastus- ja liikumispause, ennetab uues olukorras tekkivaid pingeid ja ekraanide taha peitupugemist.
Tööpäeva plaanides mõtle läbi ka pausikohad, mida täita aktiivsema tegevusega. Iga poole tunni tagant on hea teha kas või väike sirutuspaus, et istumisaega vähendada.
Laps peaks vaatama, mida õppida anti. Ülesannetevahelisi pause võiks kasutada liikumiseks.
Päeva algus
Alusta töö- ja koolipäeva väikese jalutuskäiguga õues ja alles tagasi jõudes asu töölaua taha. Värskes õhus liikumine suurendab töövõimet ja aktiveerib aju. Lisaks aitab tinglik «tööleminemine» lihtsamini ümber lülituda.
Töö ja õppimise ajal
Lühemad pausid – juba toolilt püstitõusmine mõjub hästi, kuid tee ka hüppe-, venitus-, sirutus-, küki- ja tasakaaluharjutusi.
Pikemad pausid – kasuta veebis kättesaadavaid treeningunäidiseid (nt üldfüüsiline treening, jõutreening, jooga, akrobaatika jne). Isegi 10-minutine aktiivne paus tööaja jooksul toetab nii töövõimet kui ka tervist.
Vaheta asendeid – veeda osa aega seistes, kasutades lauana näiteks köögi tööpinda või aknalauda, kasuta tooli asemel võimlemispalli.
Hüppa hüpitsaga või koha peal 50 korda, käi tiir läbi kodu, tee kätekõverdusi või planku jne. Seejärel õpi või tööta edasi.
Kõnnikoosolekud
Kui õppides vajab mõni uus õppetükk või teema pikemat selgitust, minge koos vanema või õe-vennaga õue jalutama ja rääkige see läbi n-ö kõnnikoosoleku vormis. Sama kehtib neile, kes peavad tööl koosolekuid läbi viima.
Allikas: Tartu Ülikool
/nginx/o/2020/03/09/12996751t1h7c9e.jpg)