Paljud eksperdid leiavadki, et laiaulatuslik testimine on viiruse leviku piiramisel võtmeküsimus seetõttu, et nii on võimalik leida nakatunuid, kes kannavad küll viirust, aga ilma sümptomiteta. Tõenäoliselt pole ka niimoodi võimalik epideemiat peatada, see käib oma kulu lõpuni, küsimus on selles, kas see juhtub plahvatuslikult või pikkamööda.
On eksperte, kes usuvad, et lõplikult peatub viirus alles karjaimmuunsuse tekkides, kui umbes 60 protsenti inimestest on selle läbi põdenud ja viirus ei leia lihtsalt enam, keda nakatada. Sellele loodab Suurbritannia valitsus, kes seni pole piiranguid rakendanud, keskendudes vaid riskirühmade enesekarantiinile. Nende idee järgi tuleks lasta ühiskonnal see tõbi lihtsalt läbi põdeda igapäevaelu katkestamata.
Sellist stoilist briti külmaverelisust peab Maailma Terviseorganisatsioon riskantseks, samuti on see saanud teravat kriitikat teadlastelt. Samas on lähenemisel ka tuliseid pooldajaid, kes on valmis laskma ennastki nakatada, et karjaimmuunsust tekitada.
Praeguse seisuga tundub, et kõige efektiivsem viirustõrje meede on võimalikult lai testimine, et suunata karantiini need, kes on nakatunud. Teiseks muidugi elanikkonna vastutustundlik käitumine ja kolmandaks riskirühmade nagu eakate ja südamehaigete enesekarantiin. Eesti võiks sellele rahvusliku eripärana lisada laiaulatusliku kaugtöö rakendamise.