Eriolukorra ajal kommentaare lugeda on eriline nauding. Eriti kui alustad tööd kell kaheksa hommikul ja lõpetad näiteks kell üks järgmisel öösel. Jõuad veel märgata, et su endised kolleegid valitsuse kommunikatsioonibüroos ja haridusministeeriumis on ka ilusti tööpostil keset ööd, ja mõtled korraks: mis meil viga on?
Ja siis loed Facebookist: «Sõbrakesed, on aeg tualettpaberi järele minna! Mis maski te soovitate?», juures pilt väga veidratest maskidest, millel pole koroonaviirusega mingit pistmist, aga siiski teeb tuju paremaks. Huumor on nakatav: sotsiaalmeedias õitseb vist isegi rohkem kui kurikuulus viirus Eestis.
Mõni teeb prognoose, kui palju uusi kodanikke tekib juurde, kui karantiin peaks sügiseni kestma, teised küsivad, kas tasub ka pabertapeeti osta. Noh, igaks juhuks. Keegi lubab kinkida ämmale fantastilise reisi Hiinasse. Populaarsust kogub uudis sellest, et kuskil Venemaal jäi ristikäik koroonaviiruse vastu koroonaviiruse tõttu ära.
Küsiti, kuidas vene elanikkond reageerib pandeemiale ja eriolukorra kehtestamisele. Tundub siiski, et vahet eriti pole. Kõik me oleme tavainimesed, kelle kontserdi- ja puhkusepiletid lendasid prügikasti, kes ei tea, kuhu last jätta, kui ka lasteaiad pannakse kinni, ning kes küsivad endalt: kas ma ikka pean täna kodust välja minema? Samad mured, samad naljad, sama esialgne umbusk ja kerge ärevus.
Õhus on ka elevust – nagu ikka suurte sündmuste puhul – ja erilist emotsiooni tekitab muidugi uudis presidendi ja teiste ametnike palgatõusust. Mis siis, et ammu plaanitud – rahvas valmistub kannatusteks ja nõuab kaua lubatud sidusust ning solidaarsust.
On muidugi ka neid, kes usuvad, et pandeemia on libauudis (noh, teate, 9/11 oli ju ka välja mõeldud, et majanduskriisi maha vaikida), aga nende vastu vaktsiini meil praegu ei ole. Ja uue majanduskriisi vastu ilmselt ka mitte... Äkki siiski tasub tapeeti juba praegu osta?