:format(webp)/nginx/o/2020/03/15/13009280t1h9ff5.jpg)
Koroonakriisis toimetulemiseks ning lahenduste leidmiseks on lisaks muudele meetmetele oluline koondada teadusvõimekus ja õppida viirust võimalikult kiiresti paremini tundma, kirjutab Tartu Ülikooli bioinformaatika professor Jaak Vilo.
Reedel tõusis Eesti maailma riikide esikümnesse Covid-19 diagnooside arvult miljoni elaniku kohta. Kandjaid võib praeguseks olla juba kordades rohkem ja enam ei jõua kõiki kergeid juhtumeid testida. Pühapäeval andis terviseamet teada: «Arvestades viiruse kasvavat levikut, ei ole kergemate viirushaiguse tunnustega patsientide testimine enam otstarbekas, tervishoiuteenuse ressursside säästmiseks ja elutähtsate teenuste tagamiseks keskendutakse riskirühmadele, tervishoiutöötajatele ja teistele elutähtsaid teenuseid osutavatele inimestele.»
Sisuliselt on riik läinud eelmise nädalaga varasemalt probleemi eitusfaasilt üle šokiteraapiale. Kuid paanika asemel on meil nüüd vaja kiiret teadlikkuse kasvu ja ühist vastust.
Miks oleme sellisesse olukorda jõudnud? Esiteks, inimesed ei mõistnud, et karantiinis peavad istuma ka sümptomiteta «terved» isikud, seda ka ei nõutud selgelt. Inimeste eneseregulatsioonile lootmine polnud piisav. Teiseks, Saare ja Võru puhangute algus johtus riskide alahindamisest, kui selgeid käsulaudu veel ei olnud; viirushaiged olid ka teistel suurüritustel kohal. See tähendas kiire kohaliku ülekandumise algust. Seetõttu oleme nüüdseks jõudnud olukorda, kus nakatumine kandub riigisiseselt edasi sõbra, töökaaslase, perekonnaliikme vahendusel. Me ei tea, kas on saadud juba juhunakkusi avalikust ruumist. Kui veel ei ole, on see pigem vaid aja küsimus.
Teiste riikide andmed näitavad, et stabiilses kasvufaasis kasvab nakatunute hulk 20 protsenti võrra päevas. Kuid liitintressi matemaatika järgi saab sajast nakkusest kahe nädalaga tuhat ja nelja nädalaga kümme tuhat. Neist jäävad rahvusvahelise kogemuse järgi ca 10 protsenti raskelt haigeks ja isegi 2–6 protsenti võib surra. Seejuures on riskid ülikõrged vanematel ja teistest haigustest juba nõrgendatud inimestel. Põhjamaades on surmade arv väiksem, Itaalias ülikõrge, sest meditsiinisüsteem on üle koormatud. Millise trajektoori suudab Eesti endale välja võidelda ja kuidas aeglustada nakkusi, et meditsiinisüsteem vastu peaks?
Musta stsenaariumi saabumisele eelnes ohtude alahindamine, mis kahjuks pigem kasvatas hooletust ja vastutuse veeretamist «käsuandjate» õlule – kuni pole käsku, pole ka ohtu. Ühelt poolt toimus riskide vähendamine inimlikus lootuses, et «ega meiega seda ju ei juhtu», ja teiselt poolt arusaadavast vajadusest mitte viia ühiskonda paanikasse. Vaadates teistes riikides toimuvat, on karmide meetmetega riikides olukord palju parem.
Ajakirjanduses on kajastatud juba näiteid hoolimatust suhtumisest («ei saa teha otsust ilma ülalt tuleva käsuta»; või näide eestlasest Itaalias, kes teadlikult anarhist). Praegu on parem siiski pigem rohkem ettevaatusabinõusid kasutusele võtta kui vähem – niivõrd uus ja uudne on olukord. Ja selleks peab nakkuste arvu pidurdama.
Paanikat aitab vältida ohustsenaariumide parem teadmine ja avalikkusele selgitamine. Selleks tuleks suuta välja öelda ka kõige mustemad (loodetavasti hüpoteetilised) stsenaariumid koos plaanitud adekvaatsete toimetulekumeetmetega. Me peaksime teadma, et ka kõige halvemal juhul, kui kõik peavad alustuseks nädalaid kodus istuma, saame ühiskonnana ikkagi hakkama. Et meditsiinipersonali eest hoolitsetakse (eritransport ja lastehoid neile), et toitu ja esmatarbekaupu saab kätte ka poesabas koos seismata, et töö ja sissetuleku kaotanud inimesed saavad ka kohest abi. Ajutiselt tööta jäänud inimesi saaks kohe rakendada nende teenuste käivitamiseks, mis aitaks ühiskonda – olgu see kasvõi kaupade koju toomine. Paremate stsenaariumide kindlamaks saavutamiseks on meil lihtsam aktsepteerida, et kehtestame kõiki vajalikke enesepiiranguid vajadusel ka ise, ilma väliste jõuvõteteta.
Info õigeaegne levitamine ja eri stsenaariumide teadvustamine rahvale on oluline, siis oskab rahvas paremini neid riske tõsiselt võtta.
Üle maailma raporteeritakse, et sisuliselt ainus viis piirata haiguse levikut on inimeste üksteisest kaugel hoidmine. Seda tuleb soovitada kõigile ja üheselt kehtestada poodide järjekordades ning ühistranspordis. Eakad ei tohiks riskida oma tervisega ja peaksid jääma koju. Kuna mobiilsusvajadus on kodus püsides väiksem, saaks kehtestada piiranguid ühistranspordi täitumusele. Võibolla peab halvimal juhul isegi kehtestama eriload. Väga loodan, et haiglad suudavad arstide eest hoolitseda, et nende perede olmemured ja transport oleks lahendatud parimal viisil lahus tavalisest ühistranspordist. See luksus on väike hind, mida praegu maksta arstide töövõime hoidmiseks. Seda tuge saavad pakkuda bussifirmad ja valvelasteaedade ning abiliste süsteem.
Aga kuidas oleme kindlad, et seal, kus on enesekaitsevahendid hädavajalikud, on need Eesti riigis ka olemas? See on ühtlasi strateegiline küsimus: kas olime valmis globaalseks pandeemiaks? Kas õhukesel meditsiinisüsteemil on suutlikkust üle elada mitmesaja kuni mõne tuhande kriitilises seisus inimese ravi?
Apteekides pole desinfitseerimisvedelikke ega näomaske – need oleks nagu ainsad inimestele soovitatud personaalsed kaitsevahendid. Kas oleme pakkunud poodide lähedal ühiskondlikke desinfitseerimisjaamu? Kas valmistume poodide pidevaks desinfitseerimiseks, kuna seal on pindu, mida kindlasti koos katsume, nagu ostukorvid, kaarditerminalid jne?
Kui on teada (näiteks tervishoiusüsteemi) maksimaalne võimekus (eeldan, et on), tuleb teha maksimaalne ka selleks, et seda maksimumlävendit ei ületataks. Sest inimlik kannatus oleks vastasel juhul liiga kõrge.
Uus viirus ja uus olukord nõuab mitmekülgset ekspertiisi, teadmisi ja kogemusi ning koostööd. Seetõttu on ainus võimalus tegutseda paljude erialade spetsialistide ühisrinde koostöös. Juba varakult tuleks moodustada meeskondi ja anda välja ülesandeid teatud stsenaariumide vastuste läbi uurimiseks. Vastuste saamiseks tuleb näha palju vaeva, seda ei saa jätta viimasele minutile, siis kui juba on hilja.
Meil on mitmeid teadusdistsipliine, mille oskusteave oleks abiks olukorra kirjeldamiseks ja mõistmiseks, ning vajalik eri stsenaariumide jaoks tuleviku välja mõtlemiseks. Esikohal on ilmselt ravi korraldus ja haiglate raviprotsessid ning laborite töö. Kas ülikoolide laboreid on plaanitud kasutada? Kas mingeid seadmeid ja tarvikuid saab veel juurde hankida?
Epidemioloogia peaks seletama nakkuste levikut – palju keerukamalt kui praegune lihtne keskmine 20-protsendine kasvutempo. Meie parimad statistikud ja andmeanalüütikud ei ole võibolla kitsalt selle valdkonna spetsialistid, kuid seda enam peab neid julgustama panustama. Suurandmete baasil saaks täiendada olukorra analüüsi regiooni, demograafia, sotsiaalse ja ühiskondliku korralduse informatsiooniga. See kõik nõuab julgust kaasata inimesi ja anda neile iseseisva töö jaoks õigusi ja vabadusi.
Kas haigla andmete andmine teadlastele võimalike vihjete otsimiseks või erakorraline mobiilpositsioneerimine nakatunute liikumise analüüsiks ja võimalike järgmiste nakkuste epitsentrite tuvastamiseks rikuks meie privaatsust ja andmekaitse seadusi? Või peab ootama eetikakomitee ja andmekaitse lubasid, nagu tavalises olukorras see oleks vajalik? Eriolukorras peaksime tegutsema pigem innovaatiliselt, mis eeldab osapoolte eelnevat kokkulepet.
Teaduse mobiliseerimiseks on vaja laiemat kaasamist ja julgust läheneda kriisile mitmekülgselt.
Viiruse pärilikkuseaine järjestuse sekveneerimine ei pruugi aidata konkreetset haiget kohe praegu, kuid oleks ülioluline haiguse leviku mustrite välja selgitamiseks. Kuna viirus muteerub, saab analüüsida, milliseid radu pidi on toimunud senised nakatumised, millised eri haiguskolded on eelnenud rahvusvaheliselt ja Eestis. Samuti on võibolla võimalik mingitel puhkudel tuvastada viiruse tüved, mille puhul tuleks rakendada erinevaid ravimeetodeid. Selleks peab tegema palju rahvusvahelist koostööd, et teada saada, mis mujal maailmas on toimumas. Aga kui me seda ei tee, siis kindlasti me targemaks ka ei saa.
Majandus- ja sotsiaalteadlased peaks modelleerima inimeste käitumist ja majanduse stressi, pakkuma läbikaalutletud lahendusi.
Pikaaegsete strateegiate väljatöötamine sõltub paljudest küsimustest, millele praegu pole mitte kellelgi veel vastuseid. Kas haiguse läbi põdenutel tekib pikk immuunsus? Kas haigus tuleb nüüd iga aasta tagasi? Kas isolatsiooni asemel peaks haiguse leviku peatamiseks hoopis võimalikult paljud noored selle kergel viisil läbi põdema, et tekiks niinimetatud karjaimmuunsus, mis on maailmas tänu vaktsineerimisele paljusid haigusi ohjeldanud? Kui pikka immuunsust ei teki, ei saaks me sellest olulist kasu. Niisugustes küsimustes on Eestil üksi keeruline teha lokaalseid otsuseid. Sest tegu on globaalse probleemiga. Kui nakatumise ja massilise läbipõdemise tempo on riigis liiga kiire, siis koormame tervishoiusüsteemi tasemele, kus mõttetult paljud kaotavad elu. Seetõttu on mõistlik osta aega ja saada teadmisi, mille baasil teha õigeid otsuseid. Ärge laske end nakatada ja ärge nakatage teisi, eriti mitte vanemaid inimesi!
:format(webp)/nginx/o/2017/02/12/6333709t1h1bea.jpg)