Urve Läänemets: õppekava kui põhiseaduse jätk

Koolieelses eas on lapse põhitegevus mäng, mis toetab ka kõne ja käitumisoskuse arengut. Foto: Urmas Luik / Pärnu Postimees

Paljudes riikides on riiklik õppekava tähtsuselt teine dokument pärast põhiseadust, sest see määrab, millisena soovitakse näha tuleviku kodanikku ja sellest sõltub kogu rahva haridus ja küpsus, kirjutab haridusministri nõunik, haridusteadlane Urve Läänemets.

Õppekavade ümber on Eestis juba 30 aastat lahinguid löödud, viimati möödunud sügisel seoses lasteaia õppekavaga. Paljudes riikides on üldhariduskoolide õppekavad riigi põhiseaduse järel tähtsuselt järgmisel kohal, sest sõltub ju neist kogu rahva haridus. Seepärast on vaja ikka selgitada, mis üldse on õppekavad.

Meie ainsa pedagoogika maailmaklassiku Hilda Taba määratluse järgi on õppekava õppimise plaan. Seda määratlust kasutatakse praegugi, sest mistahes haridusastmel õppimiseks ja õpetamiseks on vaja enne ikka mõelda, mida ja miks peetakse vajalikuks omandada.

Nii teoreetikud kui praktikud on ühel meelel: haridus olgu korralduselt dünaamiline ja alusoskusi (lugemine, kirjutamine, arvutamine) tuleb õpetada õigel ajal. Dünaamika hariduses tähendab liikumist lihtsamatelt teadmistelt-oskustelt keerulisemate ja kõrgemal tasemel olevate poole. See eeldab ka erinevat eesmärgiseadet haridusastmeti, millega kaasneb iseseisva mõtlemise pidev areng ja arusaamine oma tegevuse võimalikest tagajärgedest. Kuidas see siis riiklikes õppekavades (RÕKides) väljendub?