Hiljutistes Narva tulevikku käsitlevates artiklites on koorunud mõte, et Narva meie linnaks muutmiseks pole paremat viisi kui sisuliselt taastada sõjaeelne linnaruum. Milliseks see kujuneda võib, kirjutab ajaloolane Kaarel Vanamölder.
Kaarel Vanamölder: ajaloo ümberehitus, alga!? (1)
Mõte Narva üles ehitada tekkis üsna kohe pärast linna purustamist 1944. aastal. Erinevalt aga näiteks Varssavist ja Gdańskist, mille tegelik taastamine algas niipea, kui olud seda võimaldasid – juba 1940. aastate lõpus –, loobuti Narvas just siis järk-järgult vanalinna majade korda tegemisest. Kümme-viisteist aastat hiljem, mil Poola linnad olid taas püsti, lükati Narva vana linna paksud paemüürid lõplikult kokku, sest areneva tööstuslinna elamufond vajas karjuvalt täitmist. Nii kadus maamunalt sõjaeelne Narva. Epiteedid nagu «Põhjamaade kauneim barokklinn», «Läänemereruumi pärl» ja muud taolised hakkasid ilmselt aga just siis elama, ja eeskätt eesti keeles, aidates minevikku ja selle traumat mäletada. Nii on üsna tavaline, et kui praegu n-ö päris-Eestist külastavad eestikeelsed võõrad venekeelset Narvat, viirastub tegelikkuse postsovetlikus miljöös too sõjaeelne ilus linn. Pole ka imestada, et aeg-ajalt seavad väga erinevad autorid – Tõnu Trubetskyst Lauri Vahtreni – programmiks taastada sõjaeelne Narva. Seda hoolimata faktist, et linn on vahepeal juba ammu üles ehitatud.