Iga kord, kui keegi püüab väita, et eesti keelega ei saa alati meie riigis hakkama, kostab kusagilt ametkonnast, nagu oleks meie emakeel kaitstud paremini kui kunagi varem. Umbes nagu meie riigipiir, mida ei leia sageli ka piirivalvurid üles.
Tellijale
Toomas Verrev: eesti keele kaitseks!
Tõele silma vaadates tuleb aga tunnistada, et omal ajal olid tõesti eesti keele kaitsmisega lood kehvemad kui praegu. Selgelt on lapsepõlvest meeles jagelemised nende kaasmaalastega, keda Toomas Hendrik Ilves defineeris «vene emakeelega eestlastena», kes kippusid rusikatega võõrkeeli õpetama, kui juhtusid tänaval kaunis emakeeles kõnelema. See juhtus küll üle 30 aasta tagasi, kuid siiski meie vabariigi pealinnas.