Euroopa kloostriüksildus

Demonstratsioon Pariisis. Foto: EPA

Ivan Krastevi peamine väide on, et pärast pagulaskriisi ei ole Euroopa poliitiline pilt endine. Euroopa elustiili ja heaolu vastupandamatus ei toonud kaasa demokraatiamudeli üldist järgimist, vaid tormijooksu meie piiridele. See ehmatas Euroopa riikide seni vaikinud enamikku. Hakati nägema kahte vaenlast: migrante ja Euroopa eliiti, kes on rahvast kaugenenud.

Aeg, mil Euroopa pakkus üle ilma parimat euroopalikku elukorraldust, on möödas. Krastevi arvates võib see tagasigi tulla, aga mitte niipea. Euroopa on muutunud misjonärist kloostriks, mis pühendub oma poliitilise projekti erandlikkuse kaitsmisele. Küllap võiks Krastevi kloostri asemel olla ka keskaegne loss, kus ümbritseva katku kiuste vesteti Boccaccio „Dekameroni“ vabameelsed jutud.

See kirjanduslik täiendus pole juhuslik, sest Krastev ise rikastab oma arutluskäike mitte ainult politoloogiliste, vaid tihti just kirjanduslike näidetega. Michel Houellebecq, jah, muidugi, eriti romaan „Alistumine“ (eesti keeles 2016). Islamistid võidavad Prantsusmaal valimised ja asuvad ühiskonda reformima. Sorbonne’i islamiülikool saab Saudi Araabialt raha ja prantslastest professorid peavad mitut naist. Kusagilt ajahämarast tuuakse välja katoliiklikud mõtlejad, kelle eeskujul edendatakse perefirmadel põhinevat majandust. Mis tahes palgatöö väljaspool peret lõhub ühiskonda.

Eeskätt aga on „Alistumine“ minategelase lugu, dekadentsi uuriva professori tundevaesus. Vanemate surmateateid saades ei tea ega tunne ta õieti midagi, sidemed on nõrgad, vaevalt üldse olemas. Tal pole sõpru ja ta ei loo püsivaid suhteid. Selliste inimeste Euroopa on kerge saak. Krastevi järgi kõneleb raamat Euroopast, „millel puuduvad vastupanutahe, juhid, kes selle eest võitleksid, ja koht, kuhu pageda“ (lk 34).