Mare Kõiva: ennemuistsed loitsud ja uued sajatused

Kirjandusmuuseumi juhtivteadur Mare Kõiva Foto: Kristjan Teedema

Ah sa Dürrenmatt! Eesti keeles on kavalusi, millega saab mõnusasti auru välja lasta, valmistamata seltskonnale kannatusi ja luues põnevaid ülekandeid. Kuulus kirjanik Friedrich Dürrenmatt pakub võimaluse südamest vanduda, luues seoseid vähemalt kahele roppusele, kuid ütluse mängulisus kompenseerib tundliku kuulaja jaoks aimuvad vandesõnad, kirjutab folklorist Mare Kõiva.

Tänapäeval saab muretult kasutada vanu vägisõnu, sest nende tähendus on üksnes kaudselt aimatav. Kui sulle üteldakse pastlapaik, viisrajak, siis esimene sõna tundub solvav, aga vaevalt on mõistetav, et teise sõnaga ristitakse otsesõnu kuradiks. Ei ole ka kahtlust, et okas peitub ütlustes: Ise mees, ise meheke!; Ah sa lehmaehmatis; Sina siin ja ema otsib sind kulbiga solgipangest taga! Parem osa kogu sellisest sõnavarast on mänguline ja mitmekesine, humoristlike varjunditega, kuigi ulatub naljatlusest otsese solvamise ja pilgeteni. Vägisõnadest keerukam oli hakkama saada piinliku kiitmisega. Tänapäeval püüame sellest üle libiseda enamasti naljaga. Talukultuuris pandi olukord tihti paika vandevormeliga: Mine musta härja saba alla!; Siil sulle tagumikku!; Silmad selja taha! Kiitmist tõrjuti tagasisuunamise, kiidetava näilise pisendamise ja mahategemisega: Kus ta ilus, ta ju kirju!; Suured asjad nad ei ole! Otsest vasturünnakut sisaldasid ütlused: Karju oma must valgeks!; Ise oled ilus!; Kust uksest-aknast sina oled sisse tulnud, sealt mine välja tagasi! Kui keegi teist asjata laitis, siis oli võimalik ütelda: Ah rääkigu pealegi, küllap koer tuleb tagasi, kutsikas kõrval. Ütlus kasutab koera siin ülekantud tähenduses: ülekohtune sajatamine läheb lausujale mitmekordselt tagasi, just nagu koer, kes tuleb koerapulmast tagasi kutsikatega. Aga küllap siin on seos ka Pearu koeraga, kes käis naabrimehe akna all pahandust tegemas. Seetõttu oligi üks tuntumaid tõrjevormeleid: Koer oma koju! Tänaseni käibel oleva uskumuse kohaselt peavad koerad ja kassid pererahva vaenlase vastu viha ja käituvad vastavalt.

Huvitaval kombel reageeritakse täna kujundlikule keelekasutusele palju suurema solvumisega kui vägisõnadele. Viimaste aastate klassik Jürgen Ligi suudab tähelepanu tõmbavalt esineda nii sõnas kui kirjas. 2019. aastat tähistavad: Ratasel on aeg küüned toolipolstrist välja tõmmata ja Rahandusministrikandidaat igatahes on tõupuhas kitsaednik – eesti keele tavapärane väljend on kits kärneriks. Kindlasti mäletatakse 2017. aastast Ligi ja Ossinovski sõnavahetust, mis tõestas, et kumbki pole suu peale kukkunud. Ära kaaguta kõlab halvasti ju eeskätt selles raamistuses, et ühtegi meespoliitikut pole vaigistatud ütlusega Ära kire!