«Viimse reliikvia» valmimisest möödub peagi 50 aastat. Arter tegi sel puhul intervjuu Venemaa näitleja Aleksandr Goloborodkoga – mehega, kellele Gabrieli osa täitmine tähendas pöördepunkti elus. Krimmi provintsiteatri näitlejal oli eluaastaid napilt üle kolmekümne, kui ta valiti mängima peaosa Eduard Bornhöhe romaani järgi vändatud ajaloofilmis, millest sai üks Nõukogude suuremaid kassafilme.

«Ma ütlen veel enam: Tallinn on minu filmi-sünnimaa!» hüüatab Aleksandr Aleksandrovitš meie kohtumisel Moskva Mossoveti-nimelise teatri grimmiruumis. Goloborodko töötab selles teatris juba 35 aastat. Mullu 81-aastaseks saanud mees pulbitseb elujõust ja on selge, et ta ei kavatse veel niipea puhkama jääda. «Seda teavad nii minu lapsed ja lapselapsed kui ka sõbrad!»

Goloborodko räägib, et enne «Viimset reliikviat» oli ta küll mänginud teatris peaosades, aga pärast filmi linaletulekut saabus tõeline menu. «Sõitsime gastrollile Leningradi ja nägime plakatit, kus minu pildi alla oli kirjutatud, et teatri- ja filminäitleja... Gruusias aga hakati valmistama minu pildiga rahakotte: ühel pool oli Ljudmila Tšursina, teisel pool mina punases särgis. Mind hakati filmidesse kutsuma, ja kõike seda tänu «Viimsele reliikviale» ja Tallinnfilmile.

Kommentaarid (5)
Copy