Soolapurgid võtavad poes silme eest kirjuks: valge, roosa ja must, takkapihta suits, helbed ja õied. Mis vahe neil on? Umami maitseainepoe perenaine Juta Raudnask tutvustab soolailma põnevamaid leide ja annab toiduseiklejatele kokkamisvihjeid.
Mida teha musta värvi soolaga?
Üht ehedamat ja iidsemat soolategu nägi kirglik rändaja ja võõramaiste maitsete koguja Juta Raudnask viimati paari aasta eest Balil. Pisikese rannaäärse majakese ees askeldas päikeselõõsas tädike ja valmistas kuuma trotsides soola nagu muiste: kõndis kaelkookudega paljajalu mööda musta tulist vulkaanilist liiva mere äärde ja täitis veeanumad soolase mereveega. Siis tassis need kookudega mööda rannanõlva üles soolapeenardesse ehk siledatele musta liivaga väljadele, kuhu kuum päike peale tulitas. Ta piserdas merevee peenrale kuumenema, siis kooris soolase liiva üles ja pani vaatidesse. Sealt voolas liivast välja nõrgunud soolane vesi mööda bambusrenni kookospalmist tünnidesse. Mitmekordse liivas filtreerimise ja päikese käes auramise tulemusena tekkisid lõpuks ilusad ja õrnad valged soolakristallid.
Aga soolaväljasid on Umami eksootiliste maitseainete poe pidaja näinud veel paljudes maailma paikades. Kui Tais Bangkokist mööda mereäärt lõuna poole sõita, laiuvad rannal suured soolaväljad ja nende kõrval hiiglaslikud hallikasvalged soolakuhjad. Maalilisel Pagi saarel Horvaatias võib näha suuri soolavanne, kust pärineb hinnatud mineraalirikas meresool. Mehhikos Yucatani poolsaarel flamingosid taga otsides avastas ta koos reisiseltskonnaga soolaväljad.