Tomas Pueyo: koroonaviirusega võitlemise õppetunnid

Tomas Pueyo rohkete andmete ja arvutustega kirjutis levib maailmas kiiremini kui koroonaviirus ise. See pakub kaasamõtlemist ja esitab meile küsimuse, millisel nakatumise rajal on praegu Eesti.

Oluline on lugeda see tekst tervenisti ja tähelepanelikult läbi ja mitte rutata üksikute arvude põhjal põlve otsas järeldusi tegema. Tomas Pueyo arutelu ei ole vastuolus WHO ja meie oma spetsialistide seni avaldatud soovitustega.

Pueyo artikkel ilmus 10. märtsil veebikeskkonnas Medium.

Postimees on võimalusel tema kirjutises välja toodud numbreid ajakohastanud. Avaldame selle teksti autori loal.

Maad võtavad hirmud. Aga mis siis, kui ma reageerin üle? Kas ma muutun naerualuseks? Kas ma jätan rumala mulje? Kas ei peaks ootama, et keegi teine teeb esimese sammu? Kas ma põhjustan majanduslikku kahju?

Kuid 2–4 nädala pärast, kui terve maailm on lukku keeratud ja kui ettevaatus ja sotsiaalne distantseerumine on päästnud elusid, ei kritiseerita sind enam. Tänatakse hoopis õige otsuse langetamise eest.

Kui palju koroonaviirusesse nakatunuid võib varsti olla sinu ümbruskonnas?

Koroonaviirus Foto: CDC / Coverimages / Scanpix

Koroonaviiruse levik maailmas. Foto: 2020 Johns Hopkins University

Haigusjuhtumite koguarv suurenes eksponentsiaalselt hetkeni, mil Hiina selle kontrolli alla sai. Kuid see jõudis Hiinast välja ja on tänaseks pandeemia, mida keegi peatada ei suuda. Seda peamiselt Itaalia, Iraani ja Lõuna-Korea tõttu.

Koroonaviiruse levik väljaspool Hiinat. Foto: 2020 Johns Hopkins University

Võimud ei tea seda, kui kellelgi avalduvad sümptomid. Teada on vaid see, kui keegi läheb arsti juurde ja saab diagnoosi. Selle vahel, mis oli ametlikult teada ja mis tegelikult aset leidis, on suur erinevus.

Koroonaviiruse päevane kasvuprotsent. Foto: 2020 Johns Hopkins University

On kümneid riike, kus nakatunute arv kasvab eksponentsiaalselt, tänase seisuga on peamiselt tegu lääneriikidega. Kui kiirenev kasv ehk ületab teatud lävendi, kahekordistub juhtumite arv iga kahe päeva tagant. See tähendab haigusjuhtumite väga järsku tõusu üksikute päevade jooksul. Selle mõistmiseks tasub vaadata näiteks Hiinat ja Itaaliat, mis on selle faasi läbinud. Samuti SARSi kogemusega Aasia riike.

Koroonaviiruse levik väljaspool Hiinat riigiti. Foto: 2020 Johns Hopkins University

Koroonaviiruse levik väljaspool Hiinat, Itaaliat, Iraani ja Lõuna-Koread. Foto: 2020 Johns Hopkins University

Olukord Hiinas

Hubei provintsis toimunut selgitav ajajoon on koroonaviiruse kontekstis ülimalt oluline, näidates päeva kaupa diagnoositud koroonaviiruse juhtumite arvu (tume joon). Sinine joon näitab omakorda tegelikku koroonaviirusse haigestunute arvu. Hiina haiguskontrolli- ja ennetuskeskus sai need andmed, kui küsitles patsiente sümptomite avaldumise kohta.

Ilmselgelt ei olnud tegelik nakatunute arv sel ajal teada ja meie saame neist aimu vaid tagantjärele. Võimud ei tea seda, kui kellelgi avalduvad sümptomid. Teada on vaid see, kui keegi läheb arsti juurde ja saab diagnoosi. Selle vahel, mis oli ametlikult teada ja mis tegelikult aset leidis, on suur erinevus.

21. jaanuaril tõusis plahvatuslikult diagnoositud haigusjuhtude arv, kui avastati 100 uut haigestunut. Tegelikult oli eksponentsiaalse kasvu tõttu tol päeval nakatunuid 1500, aga see polnud ametlikult teada. Teati vaid seda, et järsku leiti 100 uude koroonaviirusesse nakatunut.

Kaks päeva hiljem suleti Wuhani linn, kus selleks hetkeks diagnoositi päevas umbes 400 uut haigestumist. See arv on tähelepanuväärne – päevas 400 viirusse nakatunut tähendas tegelikkuses 2500, mida aga ei teatud. Päev hiljem suleti Hubei provintsis veel 15 linna.

Kuni Wuhani sulgemiseni 23. jaanuaril kasvas tegelike nakatunute arv eksponentsiaalselt ja nakatunute tegelik arv tõusis plahvatuslikult. Kui Wuhan suleti, aeglustus ka uute juhtumite avastamine.

Kui veel 15 linna suleti, pidurdus tõeliste haigusjuhtumite arvu kasv. Kaks päeva hiljem jõudis tegelike haigusjuhtumite arv haripunkti, pärast seda on toimunud pidev langus. Ametlikult kinnitatud haigusjuhtumite arv kasvas aga endiselt eksponentsiaalselt, ja veel 12 päeva jooksul tundus, justkui olukord läheks endiselt oluliselt hullemaks. Aga see ei olnud nii. Kirjeldatud sümptomite avaldumise korral pöörduti rohkem arstile ning haigestunute tuvastamise süsteem oli seega tugevam.

Ülejäänud Hiina piirkondades koordineeris keskvalitsus tegevust hoolikalt ning kasutusele võeti drastilised meetmed. Tulemuseks oli see, et kuigi igas Hiina provintsis oli oht viirusjuhtumite eksponentsiaalseks kasvuks, suudeti jaanuari lõpus kasutusele võetud meetmetega peatada viirus veel enne, kui see kontrollimatult üle riigi levida jõudis.

Koroonaviiruse levik Hiina provintsides (v.a Hubei provints) ja Iraanis, Itaalias ja Lõuna-Koreas. Foto: 2020 Johns Hopkins University

Lõuna-Koreal, Itaalial ja Iraanil oli kuu aega õppetundidest järeldusi teha, aga nad ei teinud seda. Viirusjuhtumite arv hakkas seal samamoodi nagu Hubei provintsis eksponentsiaalselt kasvama ning veebruari lõpus oldi haigusjuhtumite arvu poolest mööda mindud kõigist ülejäänud Hiina provintsidest.

Teised Aasia riigid

Lõuna-Koreas on haigusjuhtumite arv plahvatuslikult kasvanud. Kuid miks ei ole seda juhtunud Jaapanis, Taiwanis, Singapuris, Tais või Hongkongis?

Kõiki neid riike tabas 2003. aastal SARS. Sellest õpiti. Mõisteti, kui surmav ja leviv see haigus olla võib, seega võeti seda tõsiselt. Hoolimata sellest, et seal hakkas haigusjuhtude arv kasvama ülejäänud maailmaga võrreldes varem, ei ole neist üheski olnud kasv eksponentsiaalne.

Siiani oleme kuulnud lugusid sellest, kuidas koroonaviirus hakkab plahvatuslikult levima, valitsused mõistavad ohtu ning hakkavad viirust pidurdama. Teatud riikides on aga lugu hoopis teistsugune.

Lõuna-Korea on siinkohal ilmselt anomaalia. Koroonaviiruse levikut pidurdati esimese 30 juhtumi puhul, aga 31. patsient oli n-ö superlevitaja, kes andis viiruse edasi tuhandetele inimestele. Kuna viirus levib ka enne sümptomite tekkimist, oli see juba enne võimude reageerimist valla pääsenud.

Nüüd makstakse selle ühe juhtumi eest karmi hinda (Lõuna-Koreas on hetkeseisuga nakatunuid ligi 8000 ja kinnitatud surmajuhtumeid 66 – toim). Siiski on näha nende jõupingutusi viiruse leviku tõkestamiseks – tänaseks on juhtumite arvu poolest Lõuna-Koreast möödunud Itaalia ja Iraan.

Washingtoni osariik

Lääneriikide haigusjuhtumite leviku ja karmide prognooside valguses võib ette kujutada seda, mis juhtuks olukorras, kus Wuhani või teiste Aasia riikide eeskujul piiranguid ei rakendataks ja viirus leviks. See kutsuks esile kolossaalse epideemia.

Tomas Pueyo graafik Washingtoni osariigi nakatunute ja suremuse määra kohta. Foto: Tomas Pueyo

Washingtoni osariik on USA Wuhan ja haigusjuhtumite arv kasvab seal eksponentsiaalselt, olles praeguseks jõudnud 140ni (reedehommikuse seisuga on osariigis 300 ametlikku nakatumisjuhtu, 30 inimest on surnud, tervishoiuametnike hinnangul on tegelikke nakatunuid üle 1000 – toim). Kuid algusfaasis toimus midagi huvitavat – surmade protsent oli ülikõrge. Ühel hetkel oli osariigis kolm nakatunut ja üks surnu.

Teistest paikadest teame, et koroonaviirus tapab 0,5–5 protsenti nakatunutest. Seega kuidas on see võimalik, et suremus on 33 protsenti?

Selgus, et viirus oli juba nädalaid märkamatult levinud. Ei vastanud tõele, et oli vaid kolm haigusjuhtumit, võimud teadsid lihtsalt kolmest nakatunust, kellest üks suri. See meenutab Wuhani, kus võimud teadsid vaid ametlikult kinnitatud juhtumitest, kuigi tegelikkuses oli nakatunuid sadu või isegi tuhandeid.

See on probleem. Teada on ainult ametlikud juhtumid, aga mitte tegelikud juhtumid. Tegelikke juhtumeid on vaja teada ning nende arvu on võimalik mitut moodi prognoosida.

Esiteks saab neid prognoosida surmajuhtumite kaudu. Teades, et viirusse nakatumisest surmani on keskmiselt 17,3 päeva, võib prognoosida, et Washingtoni osariigis 29. veebruaril surnud inimene nakatus ilmselt 12. veebruari paiku.

Teada on ka suremus. Kui selle stsenaariumi puhul kasutada näitena üheprotsendilist suremust, tähendab see, et 12. veebruari paiku oli piirkonnas nakatunuid umbes sada.

Kui nüüd kasutada keskmist koroonaviiruse juhtumite kahekordistumise aega, milleks on 6,2 päeva, tähendab see, et inimese nakatumise ja surma vahele jäänud 17 päevaga pidid juhtumid kaheksakordistuma. See tähendab, et kui kõiki juhtumeid ei diagnoosita, tähendab üks surm tänasel päeval umbes 800 haigusjuhtumit.

Tänaseks on Washingtoni osariigis surnud 22 inimest (reede hommikuse seisuga 30 – toim) ja kiire arvutus näitab, et nakatunuid võib tegelikult osariigis tänasel päeval olla umbes 16 000 ehk sama palju, kui kinnitatud juhtumeid Itaalias ja Iraanis kokku.

Täpsemalt vaadates selgub, et 19 surmajuhtumit tulid ühest ja samast viiruskoldest ja võib-olla ei levinud see nii laialdaselt. Kui arvestaksime neid 19 surmajuhtumit ühe surmana, viiks see osariigi surmajuhtumite arvu neljani. Sama valemi järgi arvutades võib praegu Washingtoni osariigis nakatunud olla 3000 inimest. Kui arvesse võtta ka teadlase Trevor Bedfordi hinnangut viirusele ja selle muteerumisele, on osariigis praegu kokku umbes 1100 haigusjuhtumit.

An update about what we're able to infer about the Washington State #COVID19 outbreak from screening and viral sequencing by @UWVirology and @seattleflustudy. 1/12

— Trevor Bedford (@trvrb) March 10, 2020

Ükski neist prognoosidest ei ole ideaalselt täpne, aga sõnum on neil sama: me ei tea tõelist nakatunute arvu, aga see on kinnitatud juhtumite arvust palju suurem. Sadade asemel on neid tuhandeid.

San Francisco rannikupiirkond

Kuni 8. märtsini ei olnud San Francisco rannikupiirkonnas viirusesurmasid ja see muutis tegeliku nakatunute arvu ennustamise raskeks. Ametlikult oli juhtumeid 86, kuid testimiskomplektide puuduse tõttu ei testita USAs piisavalt. Riik otsustas luua oma enda testid, mis ei töötanud.

Kui 3. märtsiks eri riikides tehtud testide tulemusi võrrelda, siis selgus, et näiteks Türgi oli elanike arvu silmas pidades teinud kümme korda rohkem teste kui USA. Tänaseks on Ühendriikides testitud umbes 4000 inimest. (13. märtsi seisuga juba 8000 – toim)

Koroonaviiruse testimine miljoni elaniku kohta riigiti. Foto: 2020 Johns Hopkins University

San Francisco rannikupiirkonnas testiti kõiki neid, kes olid reisinud või kontaktis olnud kellegagi, kes oli reisilt tulnud. See tähendab, et teada oli suurem osa sisse toodud juhtumitest, aga mitte kogukonnas levinud juhtumid. Mõistes levikut kogukonnas ja sissetoodud viirust, on võimalik teada juhtumite koguarvu.

Kui Lõuna-Koreas oli tuvastatud 86 juhtumit, siis kogukonna sees oli levinud neist 86 protsenti. Selle abil on võimalik arvutada tõeliste haigusjuhtumite arv. Kui San Francisco rannikualal on täna 86 juhtumit, siis nakatunute koguarv võib olla umbes 600 kandis.

Prantsusmaa ja Pariis

Prantsusmaa on teatanud 1400 viirusjuhtumist ja 30 surmast (13. märtsi seisuga ligi 2800 haigestunut ja 61 surnut – toim). Kaht prognoosimise meetodit kasutades tähendab see, et nakatunute arv riigis jääb 24 000 ja 140 000 vahele ja on tõenäoliselt kümneid kordi suurem, kui ametlikult arvatakse.

Tasub meenutada Wuhani, kus linna sulgemise hetkel arvati, et juhtumeid on 444. Tegelikult oli nakatunuid 27 korda rohkem. Kui Prantsusmaa arvab, et neil on 1400 nakatunut, võib tegelik arv küündida kümnete tuhandeteni.

Samasugune arvutuskäik kehtib Pariisi puhul, kus praegu hinnatakse nakatunute arvuks umbes 30. Tegelik arv küündib ilmselt sadadesse, võib-olla ka tuhandetesse. Île-de-France’i regioonis on teatatud 300 nakatunust, tegelik arv võib olla kümnetes tuhandetes.

Hispaania ja Madrid

Hispaania arvud on Prantsusmaaga sarnased, seal on tuvastatud 1200 juhtumit ja 30 surma. See tähendab, et prognoos on sarnane ja nakatunuid üle 20 000. Madridi piirkonnas on tuvastatud 600 kinnitatud juhtumit, surnud on 17 inimest. Seal on nakatunute tegelik arv 10 000 ja 60 000 vahel.

Taas: veel enne selliste numbrite avastamist oli Wuhan juba suletud. Ei sobi ka väide, et Hubei on ainult üks provints. Oma 60 miljoni elanikuga on see rahvaarvult suurem kui Hispaania.

Mis juhtub edasi?

Koroonaviirus on küll peidus, aga juba kohal. Hetkel kasvab nakatunute arv eksponentsiaalselt ja mõju riikidele saab hinnata just Hubei ja Itaalia näiteid aluseks võttes.

Suremus Hiinas, Itaalias, Iraanis ja Lõuna-Koreas. Foto: 2020 Johns Hopkins University

Maailma Terviseorganisatsioon on suremuseks arvutanud 3,4 protsenti, kuid see on kontekstist välja rebitud. Palju sõltub riigist ja hetkest, näiteks Lõuna-Koreas on suremus 0,6 protsenti, Iraanis aga 4,4 protsenti.

Oleneb arvutusmeetodist. Üks (surmad kogujuhtumite kohta) annab liiga madala hinnangu, teine (surmad suletud juhtumite kohta) liiga kõrge. Pikema aja peale jõuavad mõlemad meetodid aga sarnase tulemuseni välja.

Kiire reaktsiooniga on võimalik surmajuhtumeid kümnekordselt vähendada.

Hiinas on viirusse suremus praegu 3,6 ja 6,1 protsendi vahel. Tulevikku vaadates paistab, et vahemik tõmbub kokku ja jääb 3,8–4 protsendi vahele. See tähendab praegu ennustatust kaks korda suuremat suremust ja ületab gripi suremust 30 korda.

Hubei suremus jääb ajapikku ilmselt 4,8 protsendi kanti, ülejäänud Hiinas langeb see aga ilmselt 0,9 protsendi peale.

Suremuse määr kahe eri meetodiga arvutatult Hubei provintsis. Foto: 2020 Johns Hopkins University

Iraani ja Itaalia suremuse määr jääb ilmselt 3–4 protsendi vahele. Kuna aga Lõuna-Korea on võtnud väga ettevaatliku lähenemise, testib paljusid inimesi ega sulge juhtumeid kuigi kiiresti, on sealne suremus vaid 0,5 protsenti. Järeldus on see, et valmistunud riikides nagu Lõuna-Koreas ja Hiinas on võimalik suremus hoida alla ühe protsendi. Ülekoormatud riikides jääb aga suremus 3–5 protsendi vahele. Kiire reaktsiooniga on võimalik surmajuhtumeid kümnekordselt vähendada.

Suremuse määr Hiinas (va Hubei provints) kaht eri viisi mõõdetuna. Foto: Tomas Pueyo

Kuidas valmis olla?

Umbes 20 protsendi koroonaviiruse juhtumite korral vajab patsient haiglaravi, 5 protsenti vajab intensiivravi ning üks protsent elupäästvat abi näiteks verd hapnikuga rikastavat ECMO-masinat kasutades. Neid masinaid pole piisavalt, näiteks USA-l oli neid mõni aastat tagasi kõigest 250.

Koroonaviiruse haigestumise raskus – umbes 80 protsenti põevad selle kergelt läbi, 14 protsenti vajavad lihtsamat haiglaravi ja ligi viis protsenti võivad vajada intensiivravi. Foto: Tomas Pueyo

Seega kui järsku on nakatunud 100 000 inimest, siis tuleb esmalt teha teste. Haigestunutest umbes 20 000 vajab haiglaravi, 5000 intensiivravi ja 1000 vajavad abi masinatelt, mida meil täna piisavalt ei ole. Seda vaid 100 000 haigusjuhtumi korral. Samuti on USA-l praegu vaid üks protsent kaitsemaskidest, mida on vaja tervishoiutöötajate kaitsmiseks.

Nii Aasia riigid kui ka Hiina provintsid väljaspool Hubeid on olnud valmistunud, kuid lääneriigid tüürivad pigem Hubei ja Itaalia saatuse poole.

Hubei ja Itaalia lood on kõhedalt sarnased. Hubeis ehitati kümne päevaga kaks haiglat, aga isegi siis oldi ülekoormatud. Nii Hubeis kui ka Itaalias kurdetakse, et haiglad on ülerahvastatud ja patsientidega tegeletakse palatite kõrval koridorides ja ooteruumides.

Tervishoiutöötajad peavad tunde vastu pidama ühe ja sama kaitsevarustusega, seetõttu ei tohi nad mitme tunni jooksul alalt lahkuda. Kui nad seda lõpuks teevad, kukuvad nad kurnatusest ja janust kokku.

Nende jaoks ei eksisteeri enam vahetusi, inimesi kutsutakse isegi pensionilt tagasi, et kuidagi vajadusi katta. Õendusest mitte midagi teadvaid inimesi koolitatakse üleöö välja, et nad suudaksid täita kriitilise tähtsusega rolle.

Kõik on pidevalt tööl. Seda kuni hetkeni, mil nad ise haigeks jäävad. Järgneb 14 päeva karantiini, mille käigus nad aidata ei saa. Parimal juhul kaotatakse kaks nädalat, halvemal juhul kaotatakse elu.

Kõige hullem on olukord intensiivravis, kus patsiendid peaksid hingamisaparaate või ECMO-masinaid jagama. Aga neid ei ole piisavalt, seega peavad tervishoiutöötajad otsustama selle, milline patsient elab ja milline sureb. Kõik see viib selleni, et suremus on 0,5 protsendi asemel 4 protsendi lähedal.

Mida teha?

Tegu on pandeemiaga, mida ei saa küll elimineerida, aga mille mõju saab vähendada. Mõned riigid on seda eeskujulikult teinud. Eriti Hiinaga tihedalt ühendatud Taiwan, kus on tänaseks tuvastatud alla 50 nakatumise. Varaste meetmetega võeti haiguse levik kontrolli alla.

Paljudel riikidel puudusid aga teadmised ja seal levikut kontrolli alla ei saadud. Nemad mängivad nüüd uut, kahjude piiramise mängu. 

Kui viia nakatumiste arv minimaalseks, suudab tervishoiusüsteem juhtumitega palju paremini tegeleda ja alla viia suremuse. Kui seda piisavalt pika aja jooksul teha suudetakse, jõuame punkti, kus saab ülejäänud ühiskonna vaktsineerida ja sellega riski täielikult kõrvaldada. Seega meie eesmärk on nakatumist edasi lükata.

Kõige lihtsam toimiv meetod on sotsiaalne distantseerimine. Wuhani puhul oli näha, et kui linn suleti, vähenes nakkusjuhtumite arv, sest inimesed ei käinud teineteisega läbi ja viirus ei levinud.

Mida enam suudetakse nakatumist edasi lükata, seda paremini saab toimida tervishoiusüsteem, seda madalam on suremus ja seda suurema osa ühiskonnast saab enne nakatumist vaktsineerida.

Kõige lihtsam toimiv meetod on sotsiaalne distantseerimine. Wuhani puhul oli näha, et kui linn suleti, vähenes nakkusjuhtumite arv, sest inimesed ei käinud üksteisega läbi ja viirus ei levinud. Teadlaste sõnul võib viirus levida, kui nakatunud inimene köhib teisest kahe meetri kaugusel.

Suuremat ohtu kujutavad mitmesugused pinnad. Covid-19 käitub nagu gripp ja võib nädalaid ruumis elada. Olgu selleks siis ukselingid, lauad või liftinupud. Aitab vaid see, kui hoida inimesed võimalikult kaua kodus. See lähenemine on end varem tõestanud, näiteks 1918. aasta gripipuhangu ajal.

1918. aasta gripiepideemia mõju linnades. Foto: Tomas Pueyo

Mida peaks poliitikud tegema?

Paljud poliitikud küsivad endalt täna, kuidas peaks nemad käituma. Kuna epideemia kontrollimiseks kasutatavate võimaluste jaoks on täna juba liiga hilja, saavad poliitikud valida piiramise ja leevendamise vahel.

Piiramiseks oleks vaja kõik juhtumid tuvastada, kontrollida ja isoleerida. Seda on Singapur, Hongkong, Jaapan ja Taiwan suutnud suurepäraselt teha. Väga kiiresti piirati sissetulevate inimeste arvu, tehti nakatunud kindlaks ja isoleeriti, kasutati korralikku kaitsevarustust tervishoiutöötajate kaitsmiseks ja võeti ühendust nakatunutega kokku puutunud inimestega, kes pandi omakorda karantiini.

Kui on olemas valmisolek, piiramist rakendatakse piisavalt vara ja majandust ei tule seetõttu seisma panna, siis töötab see vägagi edukalt.

Ka Hiina sai piiramisega hästi hakkama, näiteks ajas nakatunute jälgi 1800 viieliikmelist gruppi, kes otsisid üles kõik need, kellega viirusse nakatunud isik oli suhelnud, ning omakorda need, kellega viirusse nakatunud isiku tuttav oli suhelnud. Kõik neist isoleeriti ja tänu sellele saadi viirus miljardi inimesega riigis kontrolli alla.

USA teatas äsja, et keelatakse suurem osa lende Euroopast, et viiruse levikut piirata. Seda riigis, kus tänaseks on kolm korda rohkem juhtumeid kui oli Hubeis hetkel, mil provints lukku pandi.

Lääneriigid pole seda teinud ja nüüd on liiga hilja. USA teatas äsja, et keelatakse suurem osa lende Euroopast, et viiruse levikut piirata. Seda riigis, kus tänaseks on kolm korda rohkem juhtumeid kui oli Hubeis hetkel, mil provints lukku pandi. USAs tõuseb nakatanute arv eksponentsiaalselt, aga tegeletakse piiramisega, kui vaja on mõjude pehmendamist.

Reisipiirangute ja nakkuse leviku seos. Foto: Tomas Pueyo

Reisipiirangu, nakkuse levik ja nakkumisemäära vähenemine. Foto: Tomas Pueyo

Mõjude vähendamine

Kui riigis on juba sadu tuhandeid juhtumeid, ei piisa tuvastatud nakatunute ja nende tuttavate otsimisest ning isoleerimisest. Järgmine tasand on mõjude vähendamine.

Selleks on vaja sotsiaalset distantseerimist. Inimesed peavad lõpetama näost näkku suhtlemise, et praeguse 2–3 inimese asemel saaks nakatunult viiruse vähem kui üks inimene. Nii sureb viirus lõpuks välja.

Nende meetmete täitmiseks on vaja sulgeda ettevõtted, poed, ühistransport ja koolid... Mida hullem olukord, seda karmim distantseerimine. Mida varem karmid meetmed kasutusele võtta, seda lühemat aega tuleb neid hoida. Lihtsam on tuvastada tekkivaid haigusjuhtumeid, nakatub vähem inimesi.

Seda pidi tegema Wuhan, seda pidi proovima ka Itaalia, sest kui viirus on ohjeldamatu, siis ainsaks viisiks selle pidurdamisel on see, kui viirusekolletes lõpetatakse kohe selle levitamine. Sama peavad tegema ka Iraan, Prantsusmaa, Hispaania, Saksamaa, Šveits ja USA.

Inimesed peavad lõpetama näost näkku suhtlemise, et praeguse 2–3 inimese asemel saaks nakatunult viiruse vähem kui üks inimene. Nii sureb viirus lõpuks välja.

Aga nad ei tee seda. Mõnede ettevõtete töötajad töötavad kodust, see on suurepärane. Mõned massiüritused on tühistatud, mõned mõjutatud alad on end karantiini pannud. Kõik need meetmed aeglustavad viiruse levikut, aga ei suuda selle edasikandumise määra viia praeguselt 2,5 inimeselt 2,2 või isegi 2 peale. Edasikandumine peab jääma pikemaks ajaks alla ühe, et viirus tappa. Kui seda ei suudeta, peab see jääma võimalikult kauaks ühe lähedale, et uusi haigestumisi ennetada.

Üks võimalus on järk-järgult piiranguid tugevdada, aga paraku annab see viirusele levimiseks väärtuslikku aega. Parem on teha seda Wuhani moodi. Inimesed võivad praegu küll nuriseda, aga pärast on nad tänulikud.

Millal?

Mis peaks olema need märguanded, mille peale meetmeid kasutusele võtta? Minu loodud mudeli abil on võimalik hinnata oma piirkonna tõenäolist viirusejuhtumite arvu, tõenäosust, kas sinu enda ettevõtte töötajad on juba nakatunud ja ka seda, kas peaksid uksed avatuna hoidma.

• Kui sinu Washingtoni osariigis tegutseval ettevõttel on 100 töötajat, siis arvestades osariigi 11 viirusesurma, on 25 protsendi suurune tõenäosus, et vähemalt üks su töötajaist on nakatunud.
• Kui su ettevõte tegutseb Pariisis ja sel on 250 töötajat, on 0,85 protsendi suurune tõenäosus, et ühel neist on koroonaviirus. Homseks on tõenäosus tõusnud 1,2 protsendi peale.

Ehkki mudel kasutab sõnu «ettevõte» ja «töötaja», kehtib see ka kõige muu, näiteks koolide ja ühistranspordi puhul. Seega kui su Pariisis asuval ettevõttel on vaid 50 töötajat, aga kõik kasutavad koos tuhandete teistega hommikul tööle jõudmiseks rongi, tõuseb äkitselt nakatumise tõenäosus ja kontor tuleks kohe sulgeda.

Kui kahtled endiselt seetõttu, et kellelgi pole sümptomeid, siis tasub mõista, et 26 protsenti nakatumistest leiab aset enne sümptomite teket.

Ootamise hind

Täna otsustamine võib tunduda hirmus, aga selle peale ei tohiks niimoodi mõelda. Kui luua teoreetiline mudel kolmest kogukonnast, millest üks otsustab sotsiaalset distantseerimist mitte rakendada, teine otsustab teha seda viirusepuhangu esimesel päeval ning kolmas kogukond päev pärast viirusepuhangu algust, siis illustreerib see ühe ainsa päeva olulisust, kui miski kasvab eksponentsiaalselt. Päev hiljem distantseerimist kasutanud kogukonnas tõuseb viirusjuhtumite arv küll kõrgemale ja jõuab veidi hiljem kõrgpunkti, kuid lõpuks taandub uute juhtumite arv nulli.

Uute nakatumiste mudelid sotsiaalse distantsi hoidmise korra. Foto: Tomas Pueyo

Aga mis saab kumulatiivsete juhtumite korral? Luues teoreetilise mudeli, mis näitab laias laastus Hubei provintsis toimunut, tähendab ühe päeva võrra kauem ootamine 40 protsenti rohkem nakatunuid.

Üks hilinetud päev võib nakatunute arvu tõsta 40 protsendi võrra. Foto: Tomas Pueyo

Seega kui Hubei võimud oleksid linna 23. jaanuari asemel 22. jaanuaril lukku keeranud, võinuks viirusjuhtumite arv väheneda uskumatu 20 000 võrra.

Tasub meeles pidada, et siin on mõeldud vaid viirusjuhtumeid. Tervishoiusüsteemi kokkukukkumine oleks veelgi raskem, seega võiks suremus olla varasemaga võrreldes lausa kümme korda kõrgem. Ühe päeva pikkune vahe sotsiaalses distantseerimises võib tähendada suremuse plahvatuslikku tõusu kogukonnas.

See on eksponentsiaalne oht. Iga päev loeb. Kui lükkad otsustamist ühe päeva võrra edasi, ei aita sa kaasa mitte lihtsalt mõnele juhtumile. Ilmselt on su kogukonnas juba sadu tuhandeid viirusjuhtumeid, sest iga ilma sotsiaalse distantseerimiseta möödunud päevaga kasvab nakatunute arv eksponentsiaalselt.

Inglise keelest tõlkis Martin Kutti

Teostus: Heleri Kuris, Aarne Seppel

Toimetaja: Ave Lepik