Priit Pullerits: kuidas klassika ekraniseering jälle verest tühjaks jooksis

Portselannukku meenutav Emma Woodhouse (paremal, Anya Taylor-Joy) oma parima sõbranna Harriet Smithiga (Mia Goth). Foto: Kaader filmist

Taas kord tuleb tõdeda, et võtta riiulist kaks sajandit vana romaan ja teha selle järgi film lõpeb pigem altminekuga. Vaatad seda linateost nagu muuseumieksponaati – distantsilt ja kiretult.

Inglise kirjaniku Jane Austeni samanimelise romaani ainetel vändatud «Emma» tuletas pärast ligi kahe ja veerand tunni pikkuse seansi lõppu kummalisel kombel meelde kümme aastat tagasi menuromaani «Söö, palveta, armasta» järgi tehtud samanimelist filmi, milles peaosa mängis kuulus Julia Roberts.

Asi pole selles, et nii nagu Robertsil on tähelepanuväärselt lai suu, on «Emma» peaosalist Emma Woodhouse’i mänginud Anya Taylor-Joyl silmad, mis asuvad teineteisest märkimisväärselt kaugel. Asi on selles, et nii nagu jättis sügavalt ükskõikseks, mis saab Robertsi mängitud Liz Gilbertist, iseenda otsinguil maailma siirdunud lahutatud naisest, ei suuda oma saatusele kaasa elama panna ka Taylor-Joy kehastatud Emma.

Kuigi «Emma» keerleb tüüpiliselt austenlikult selle ümber, kes armastab keda ja kes abiellub kellega – ehk teisisõnu, peaks olema tunnetest tiine –, on just sütitavad, kaasahaaravad tunded need, millest jääb enim puudu. Sellest annab märku juba filmi algul peategelane Emma, kes teatab, et tema