Näiteks Hubert Hirve ja Pavel Gammeri nn sajandi maffiaprotsessi on algusest peale katnud saladusloor. Vaikimiskohustuse tõttu ei tohi ajakirjanduses ilma kohtu loata selle protsessi tunnistajate ütlusi kajastada. Menetluse ja isikukaitse huvides, kuid millal kaalub tervisekaitse üle isikukaitse?
Teisipäeval teatati ootamatult Hirve ja Gammeri kohtuistungitel saalis viibinutele, et nad on istunud koroonakontaktsetega ühes ruumis, võib-olla isegi kõrvuti ja et kohtusaal ning selle mööbel läheb desinfitseerimisele. Rahustati, et menetlusosalistel puudusid haigussümptomid ja neil pole viirust diagnoositud. Tore küll, aga see ei välista nakkusohtu. Istungeid seetõttu vähemalt kaks nädalat ei toimu. Seda, kes need kontaktsed olid või kes oli selle protsessiga seotud koroonadiagnoosiga isik, ei öelnud ametlikult mitte keegi. Ka mitte seda, kus keegi istus.
Kolmapäeval teatas Eesti Meedialiit, et 6. märtsil toimunud pressipeol viibinud inimesel, kelle nime ei saa samuti avalikustada, tuvastati koroonaviirus. Isikuandmete kaitse. Aga kuidas saab kohtusaalis või pressipeol viibinu teha adekvaatset ohuanalüüsi, kui ta valdab vaid poolikut infot?
Olukorras, kus kogu riik on valveseisangus, iga päev loetakse peale sõnu, kuidas tuleb koroonakahtluse korral käituda ja vabatahtlikus karantiinis istuda, jätkub siiski teatud juhtudel piinliku täpsusega määrustes ja seadustes näpuga järje ajamine. Isikukaitse kaitseb isikut, aga kes kaitseb mind ja minu perekonda, kui ma infosulus ei tea täit tõde ja viin võib-olla ohtliku koroonaviiruse koju elukaaslasele, veel hullem, väikesele lapsele?