Aleksei Lotman: kliimamuutus on meie kõigi asi

Aleksei Lotman. Foto: Madis Sinivee

Selleks nädalavahetuseks kavandatud kliimameeleavaldused nii Pärnus, Tartus kui Tallinnas on seoses nakkusohuga küll tühistatud, kuid nende keskne küsimus «kaua veel?» on endiselt üleval.

Valitsus on midagi ju teinud. Juba läinud suvel moodustati kliima- ja energiakomisjon, Euroopa Liidu tasandil piduri mängimisest on samuti loobutud. Siiski käib veider peitusemäng, kus paralleelselt kõnepruuki tasapisi ilmunud kliimaneutraalsuse retoorikaga kavandatakse üha uusi investeeringuid põlevkivi kaevandamisse ja «väärindamisse».

Põllumajanduses ja metsanduses on hoogu saanud laialdane kuivendamine, mis soodustab muldade, eriti turvasmuldade, orgaanilise aine lagunemist ja süsiniku õhku lendumist. Nime poolest on küll tegu olemasolevate kuivendussüsteemide rekonstrueerimise või koguni kõigest hooldamisega, kuid ega turvas seda tea. Mööda ei saa vaadata ka «jääksoodest», kust kunagi on turvast kaevandades tulu teenitud, aga nüüd pole justkui kelleltki nõuda meetmete rakendamist järelejäänud turba lagunemise peatamiseks.

Senise tegemata töö vilju nägime eelmisel aastal, kui «ootamatult» selgus, et tuleb põlevkivisektoris koondama hakata. Vajadusest hakata põlevkiviga järk-järgult hüvasti jätma rääkisid ja kirjutasid õige mitmed inimesed (ka nende ridade autor, vt nt «Ühiskonnal tuleb arvestada loodusseadustega», Virumaa Teataja 29.10.2009) juba rohkem kui kümme aastat tagasi, aga siis sõimati meid mürkrohelisteks. Kes keda tegelikult mürgitas?