Majanduslanguse väljakuulutamine ei ole niisama lihtne. Tegelikult saab seda teha ainult takkajärgi. See nimelt tähendab, et SKT peab alanema kaks kvartalit järjest. Seda, kui palju SKT eelmises kvartalis muutus, saame aga Eestis teada alles kaks kuud pärast selle lõppu. Ehk praegu on meil teada alles möödunud aasta neljas kvartal, praegust peame ootama veel kaks ja pool kuud. Järgmise kvartali SKT avaldamisel ehk veel kolm kuud hiljem võib aga juhtuda, et varasema kvartali andmeid on vahepeal oluliselt täpsustatud ja langusest on saanud tõus või vastupidi. Täpsustamine võib aset leida aga ka aastaid hiljem, seega on sisuliselt võimatu öelda, millises majandustsükli faasis me parajasti oleme.
Mida saab teha, on vaadata kõikvõimalikke muid majandusnäitajaid, mis annavad aimu, millise suuna SKT peaks võtma, ja püüda nende najal oma seisukoht moodustada. Tuleb tunnistada, et need kalduvad vägisi halvemuse poole. Kas vaadata Hiina ekspordi alanemist aasta esimesel kahel kuul, ELi majandusnäitajaid juba tükk aega, Eesti tööstustoodangu 11-protsendilist langust jaanuaris või viimaste nädalate arenguid maailma börsidel – ükski neist ei tõota midagi head. Kui halba see aga tõotab, selle kohta võib igaüks leida täpselt oma maitsele vastavaid hinnanguid.
Täiesti veendunult saab öelda, et ebakindlus on majandusele halb, kuna viimast mõjutavad suuresti inimeste ootused. Koroonaviirusega seonduv on ebaselge. Kuidas viiruse levik jätkub? Kuidas sellele piiri panna? Kas see on harilik hooajaline nähtus, mis suve saabudes kaob või mitte? Kui see peaks suvel kaduma, siis kas see tuleb sügisel tagasi? Kui inimesed ei tea, mida oodata, muutuvad nad ettevaatlikuks ja jäävad äraootavale seisukohale. See aga juba põhjustab paigaltammumist, seisakut.