Heldur Meerits: muutused kui tähenduste nihked

Heldur Meerits. Foto: Peeter Langovits

Sõnade kasutuselt kadumine ning uute tekkimine illustreerib hästi, kuidas elu on muutumises, mille kajastumine sõnavaras on aga pikaldane, nõuab kümnendeid ja isegi sajandeid, kirjutab investor ja vabamõtleja Heldur Meerits.

Enam kui 20 aastat tagasi, 2000. aasta eel oli maailm ärevuses, kardeti arvutite kokkujooksmist ja sellest tulenevalt kõikvõimalikke katastroofe. Tagantjärele tundub, et tegemist oli ühega paljudest maailmalõpustsenaariumidest, millesarnaseid on olnud enne ja näeme ka tulevikus. Rääkimata IT-firmade osavast turunduskampaaniast.

Aga praegu väärib see meenutamist hoopis seetõttu, et kardetud õnnetust nimetati millenniumi-katastroofiks. «Mil» tähendab mitmes romaani keeles tuhandet, sedakaudu on millennium jõudnud ka inglise keelde. Ja sealt siis ka eestikeelsetesse pealkirjadesse ja tekstidesse. Selle peale saab vaid jõuetult käsi laiutada, et peale otselaenu paremaid ideid polnud. Kasutati selle kõrval ju rahulikult edasi sõna «sajand», ilma et oleks seda sentenniumiks või senturiks väänatud. Nii olekski olnud loogiline kasutada hoopis sõna «tuhand», mis olnuks «sajandi» otsene analoog.

Ehkki sajandi- ja tuhandivahetus on ammu selja taga, ei saa valvsust kaotada. Levima on hakanud sõna «dekaad» – kümmeaastaku või siis kümnendi tähenduses. Eks tõve käik on ikka sama: ingliskeelsest võetakse ilma pikema mõtlemiseta tuttava kõlaga sõna kiirelt üle. Ja nooremate inimeste mälu ei paina ka Vene aeg, kus dekaad tähendas ennekõike kümmepäevakut. Keel on ju pidevalt muutunud, eesti keel on täis laene saksa, rootsi ja vene keelest, nüüd siis lisandub ka inglise keel. Teistest keeltest laenamisel on mõtet ennekõike siis, kui meil omakeelset terminit pole. Muidu aga jääb mulje, et lihtsalt ei tunta omakeelseid sõnu ja nende tühimike täiteks võetakse tarvitusele võõrkeelsed sõnad.