Nõuanne erametsaomanikule: ära häbene omada metsa

Martin Kõdar läinud kevadel oma Nava talu maadel istutatud metsa üle vaatamas. Foto: Erakogu

Erametsaomanik Martin Kõdar peab valeks pensionisamba lõhkujate väidet, et mets on eraisiku pensionisammas – see võib olla osa sellest, aga ei saa olla ainus sambas olev vara.

Nimelt leiab Kõdar, et tavaline inimene ei saa piisavas mahus metsainvesteeringut teha, et see pensionieas rahalist tulu annaks.

Ta teab, mida räägib, sest töötab era- ja riskikapitalifirma BaltCap juhtivpartnerina. Eelmisel aastal hinnati ta Era­metsaliidu korraldataval parima metsamajandaja konkursil teise koha vääriliseks. Ta pole n-ö sündinud metsamees ja seepärast on tema lugu suurepärane näide, kuidas võib varasemate metsandusteadmisteta saada hoolivaks ja teadlikuks metsaomanikuks. Nüüd on Martin Kõdar juba viis aastat kirglik metsamees. Astus nõuannete ja toe saamiseks Ühinenud Metsaomanike liikmeks ja majandab Läti piiri ääres Nava talu maadel Lõuna-Viljandimaal 75 hektarit metsamaad. Talu on pea­aegu poolteist sajandit tema vaarisadele kuulunud, nõukogude aeg muidugi välja arvatud.

See on pere põline talukoht, mille algusaeg ulatub 1866. aastasse, mil Martini vaarisa Jaak Kõddar Nava (Nawwa) talu kohalikult Polli mõisnikult 3135 rubla eest välja ostis. Vahepealsetel aastakümnetel üsna sööti ja võssa kasvanud talumaadel on viimaste aastatega umbes pool metsast majandatud: kus metsa uuendatud ja tehtud lageraiet, kus harvendust, rajatud teesid, tehtud mõni lõkkekoht ja süvendatud kunagiste karjamaade kuivendamiseks omal ajal käsitsi kaevatud kraave.

Omanikud, hoidke oma metsa

Nüüdseks on Martin Kõdar jõudnud arusaamisele, et iga väiksemgi metsasiil, aga eelkõige just majandusmetsana määratletud mets on väärt, et sellega tegelda. Seda saab teha vaid heaperemehelik omanik.

„Mõistagi on metsaomanikke, kes teadlikult investeerivad metsa- ja põllumaasse, kellel on selleks teadmised, oskused ja ressurss, et seda professionaalsel tasemel teha,” ütles ta. „Aga väga suur hulk on selliseid, kellel on üksainus väike metsatukk, mille nad on saanud koos pärandusega, ostnud koos suvekoduga või on see tulnud nende omandusse mingil muul moel sedaviisi, et see pole olnud eraldi eesmärk – saada metsaomanikuks. Ka need metsatukad tahavad, et nendega tegeldaks, sageli aga omanik ei oska või ei tea, kust pihta hakata.”