Eesti eristub jõukatest Põhjamaadest selle poolest, et meil napib mõjukaid ametiühinguid. On ettevõtjaid, kelle hinnangul on ametiühingute nõrkus Eesti edu alus. Ametiühingutesse kuulub eri hinnangutel küll 25 000 – 50 000 inimest, mis on kusagil kuni viis protsenti töötajatest, kuid seejuures need, kellel on mõju ja mahtu, on peamiselt seotud riigisektoriga. Näiteks energeetikute ametühing on nii tähtis ja mõjukas, et suudab panna valitsust laskma riigifirmal Eesti Energia kahjumlikult tegutseda.
Ilmekas on näide eelmisest suvest, kui rahandusminister Martin Helme andis pärast kohtumist energeetikute ametiühingutega Eesti Energia üldkoosolekul teada omaniku ootusest, et riigile kuuluval firmal tuleb tagada nn energiatootmise võimekus. Sisuliselt tähendas see, et säilib suurem osa töökohti põlevkivitööstuses, kuigi kogu sektor pole enam konkurentsivõimeline. Samas näiteks postiljonid seda ei suudaks.
Tõsi, tungiv vajadus ametiühingute kasvu järele Eestis puudub, kui välja jätta mõned üksikud sektorid, nagu taksondus. Tööhõive on ajaloolises tipus ja töötajaid on väga raske leida. Valdavalt on töötaja turul kuningas. Kaotavad need tööandjad, kes sellega kaasa ei tule või sellest aru ei saa. Edukad on omakorda just need, kes oma töötajaid hindavad ja hoiavad.
PÄEVA KOMM
Reform muudab mitte ainult töötuskindlustushüvitiste süsteemi, vaid ilmselt tunduvalt ka töösuhteid.
Sellegipoolest on töötajatele pehmemaks maandumiseks loodud riiklik tööriist. Muidugi, nagu pole olemas tasuta teenuseid, on vaid tasutud, nii tuleb ka tulevane võimalik sundtöötus igaühel endal kinni maksta. Töötushüvitiskindlustuse makse on seejuures üsna kopsakas. Töötaja ise maksab 1,6 protsenti ja tööandja lisab 0,8 protsenti palgast, kokku 2,4 protsenti. Seda määra pole aastaid alandatud, kuigi kogutud reserv ja tööhõive on rekordtasemel. Põhjuseks eelarve tasakaalu hoidmine.
Nüüd aga valmistab sotsiaalministeerium ette reformi, mis muudaks mitte ainult pea kakskümmend aastat tagasi loodud töötuskindlustushüvitiste süsteemi, vaid ilmselt tunduvalt ka töösuhteid. Kui praegu saavad hüvitist vaid need, kes on töötuks jäänud n-ö sunniviisil, näiteks koondamise või töölepingu lõppemise tulemusel, siis tulevikus võiksid samaväärset hüvitist saada ka vabatahtlikult lahkujad.
Sisuliselt tähendab see, et igaühele meist tekib kohustuslik ülemuse pikalt saatmise fond. (Vabatahtlikult on see fond soovi korral ju alati olemas olnud.) See omakorda loob võimaluse, et üksikud töötajad või nende grupid saavad jooksvalt ja juhtumipõhiselt luua liite tööandja survestamiseks. Nii sünnivad hübriidametiühingud.