Iris Pettai: taastav õigus ehk õigus kooselule saripeksjaga

Lepituse mõttetus. Foto: Artur Kuus

Perevägivallajuhtumite lahendamine lepitamisega tõukab riigilt abi otsinud ohvri tagasi vägivallatseja meelevalda, lisaks mõistab see lapsed veetma oma lapsepõlve pidevas hirmus, mis õõnestab nende vaimset tervist, kirjutab sotsioloog ja Eesti Avatud Ühiskonna Instituudi juhataja Iris Pettai.

Nn taastavast õigusest on saanud Eestis põhiviis kriminaalmenetluseni jõudnud perevägivallajuhtumite asjades õigusemõistmisel. Tundub igati ratsionaalne ja loogiline, et kui inimesed, aga ka organisatsioonid, isegi riigid, on konfliktis, püütakse neid lepitada. Eestis on lausa selline ametikoht nagu riiklik lepitaja. Mis võiks olla veel parem, kui konflikti osapooled saavad vastastikku oma seisukohti esitada, otsida kompromisse ning pärast lepitamist rahulikult koos eksisteerida?

Sotsiaalministeeriumi teenus Ohvriabi viis eelmisel aastal läbi 800 perelepitust, kusjuures enamikul juhtudest oli mängus füüsiline väärkohtlemine (peksmine jms). Tekib küsimus, kui õigustatud on selline praktika ja kas lepitus on pere­vägivalla korral parim lahendus. Mis tegelikult lepituse taga peitub? Millised on tagajärjed? Millised on riskid? Ja kelle õigusi õigupoolest taastatakse ja kaitstakse, kas ohvri või vägi­vallatseja omi?

Esmapilgul tundub lepitamine perevägivalla puhul õige tee. Riik tuleb appi: vägivallatsejaga sõlmitakse kuuekuune leping, millega ta kohustub käituma korralikult, mitte peksma naist ja lapsi, mitte tarbima alkoholi jms. Ka võidakse teda lepingus kohustada käima tööl ja teenima perele raha, tegema läbi alkoholiravi, osalema vihateraapias jm. Kannatajapool võib oma arvamuse välja öelda. Nii kutsutakse vägivallatseja näiliselt korrale ja pere saab kooselu jätkata. Tundub, et kõik on korras, tegelikult aga mitte.

Sageli eeldatakse, et lepitatakse lihtsalt peretülisid ja konflikte, mida ei saa liigitada kuritegude hulka. Sotsiaalministeeriumi 2016. aasta veebiväljaandest võib lugeda, et Eestis ei edastata lepitusse väga raskeid juhtumeid, vaid et need on tavaliselt olmetülid ning konflikti osapooled on avaldanud soovi leppida. Tegelikult olmetülid ei jõuagi kriminaalmenetlusteni ega ka lepituseni. Kõigist perevägivalla asjadest moodustab lõviosa füüsiline vägivald (üle 80 protsendi). Tutvudes kohtutoimikutega, kus lõpptulemuseks on lepitamine, selgub, et 80–90 protsenti lepitusjuhtumitest on seotud füüsilise vägivallaga, mis on mõnikord olnud hirmuäratavalt julm. Seega on tavaline praktika, et lepitamise käigus «lepitatakse» sari­peksjat tema ohvriga.