Meil oli kunagi suur idee: taastada oma riik ja pääseda uppumissurmast nõukogude ühiskatlas. Laulva revolutsiooni alguses peeti sedagi utoopiliseks. Aeg oli hulludele mõtetele soodne. Ehk on nüüdki, küsib ajaloolane Lauri Vahtre ja kutsub üles vana Narvat taastama.
Lauri Vahtre: Narva – suur idee (28)
Pärast iseseisvuse taastamist suurt ideed enam polnud, jäid peenhäälestus ja igav Skandinaavia riik. Mis on üllatav. Ei saa ju praegugi öelda, et meie ainus mure on kokku kuivanud edu Eurovisioonil. Vähe sellest, tegelikult võib öelda, et me pole oma riigi ülesehitamisega poolele teelegi jõudnud.
Sellega jõuame taas Ida-Virumaa ning Narvani, millest Postimees hiljuti (26.02) kirjutada võttis. Tõsi, nii nagu ei saa tagasi pöörata aega, ei saa me tagasi ka Narvat aastal 1939. Kuid meil ei olegi tarvis minna tagasi, vaid edasi. Narva tuleb vabastada unustatud või mahakantud linna mainest, mis kiratseb maa ja taeva ning Eesti ja Venemaa vahel, kust aga ometi jookseb läbi nii Eesti kui ka Euroopa Liidu piir. Selle linna pärast on lõpuks palju verd valatud. Nüüd lehvib Hermanni kindluse tornis juba kolmkümmend aastat sinimustvalge lipp, aga meie nagu ikka ei usu seda. Aeg on sellele lipule tema sügavam mõte tagasi anda. Kusjuures nii, et see ka Narva praegusele, valdavalt venekeelsele elanikkonnale üksnes kasu ja rõõmu toob.