Aimar Altosaar: silmakirjalikku abi pole vaja

Aimar Altosaar. Foto: Eero Vabamägi

Ühiskonnauurijad on väitnud, et riik on nii demokraatlik, kui demokraatlik on seal perekonnaelu. Tõenäoliselt võib sama öelda vägivaldsuse kohta.

Me usume, et Eesti ei kuulu selliste riikide hulka, kus asju aetakse jõu ja ähvardustega. Ometi on perevägivalla teema ikka aktuaalne, selle sügavaid juuri nägime hiljuti ka populaarses kirjandusklassika ekraniseeringus. Kõrvaltvaatajaile võib tunduda kummaline, miks lasevad inimesed pereliikmel end aastaid vaimselt ja füüsiliselt ahistada ega võta midagi ette, et päästa iseend ja lapsi terrori alt. Nagu on ka mõistmatu, kuidas võivad 21. sajandil haritud ja väljaspool kodu laitmatult käituvad inimesed kodustes oludes oma partneri suhtes olla kirjeldamatult julmad. Seda teemat tuleb üles võtta seni, kuni kõik, kes on selliste suhete ohvrid, saavad teadlikuks oma õigustest ja võimalustest abi saada.

Meie Eesti rubriigis on seda teemat eri aspektidest käsitletud juba mitu korda. Postimees on kajastanud perevägivallajuhtumeid ja nende lahendusi alati ka siis, kui päevasündmused selleks põhjust annavad. Lähisuhtevägivalla lugude kasvav ilmumissagedus ei tähenda loodetavasti mitte nende juhtumite hulga suurenemist, vaid ohvrite enamat julgust oma lugu ära rääkida. Kindlasti on see kõige kindlam viis ohjeldada neid, kes oma lähedaste kallal vägivallatsevad, ja tõmmata neile avalikkuse tähelepanu.

Naiste kongressil 6. märtsil rääkis erakordse põhjalikkusega Daniel Sepa jõhkrast vägivallast tema ohver Laura Christine Arba. Selline julge esinemine on kindlasti veel üks samm turvalisuse poole, sest vägivallatsejad peavad teadma, et ühel päeval tuleb neil hakata oma tegude eest vastust andma. Häbi ei pea tundma mitte ohvrid, vaid süüdlased.