Kaur Lass: seadus vassijatele

Kaur Lass Foto: Margus Vilisoo

Kehtiv planeerimisseadus on võrreldes varasemaga oluliselt vähendanud kodanike planeerimises kaasarääkimise õigust. Ametnike ja poliitikute omavoli eest saab aga kaitsta demokraatlik ja kaasav planeerimine, kirjutab planeerimisekspert Kaur Lass.

Varem kehtis lihtne põhimõte, et ehitada ei tohtinud teisti, kui määras kehtiv detailplaneering. See tagas avalikkuse ees kokku lepitud ehitusmahtude arusaadavuse. Kogu planeerimisprotsess oli süsteemselt avalik. Praegu see enam nii ei ole. Kadunud on detailplaneeringu eskiisi avalikud arutelud ja planeeritavale maa-alale välja pandavad infotahvlid. Varasem arutelude keskne planeerimine on asendunud kirjaliku menetlusega, mis on riigi üle külvanud bürokraatiaga. Kodanik – ja eriplaneeringu puhul isegi kohalik omavalitsus – on jäänud sõnaõiguseta. Aga see pole veel kõik – planeerimisest saab projekteerimistingimuste abil ka mööda hiilida.

Probleemi alge on selles, et kehtiva planeerimisseaduse menetlus viidi läbi haldusliku omavoli korras. Juba 2014. aasta alguses juhtis Eesti Planeerijate Ühing kirjalikus pöördumises riigikogu poole tähelepanu, et planeerimisseaduse eelnõu koostamine justiitsministeeriumi poolt on seadusega vastuolus. Ühingu hinnangul toimis kehtiv planeerimisseadus suhteliselt hästi, mistõttu vajab seadus vaid edasiarendamist. Lisaks planeerijatele esitasid seaduse vastu argumenteeritud seisukohti Eesti Arhitektide Liit, Eesti Maastikuarhitektide Liit, Eesti Sisearhitektide Liit, Linnalabor, Eesti Linnade Liit, Eesti Maaomavalitsuste Liit, paljud ettevõtted ja tegevplaneerijad. Enamik ei saanud oma kirjadele kunagi vastuseid, mis oli ilmselge halduslik omavoli.

Enne praeguse seaduse vastuvõtmist kõneles tollane riigikogu liige Toomas Tõniste: «Eelnõu peamise plussina on reklaamitud seda, et nüüd saab senise hoonestuse vahele ehitada maja ilma planeeringuta. See võimalus aga on täpselt samasuguses kontekstis ja sõnastuses ka praegu seaduses olemas. Vähenenud on võimalus teha juurdeehitusi 33-protsendilise juurdeehitusõiguse alusel. Enam ei ole vaja mingit kooskõlastamist kohaliku omavalitsusega. Riik võib vedada mõne vahva joonobjekti läbi ja kui mujal ikkagi kohalikele omavalitsustele veidi kompensatsiooni ja abi antakse, et nad saaksid oma taristut kohendada, siis meil seda teha ei taheta. Kindlasti piirab planeerimisseadus ülemäära kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõigust. Kohaliku omavalitsuse territooriumi ruumiline planeerimine on üks enesekorraldusõiguse peamisi väljendusviise.» Kes riigikogu stenogrammi välja otsib, avastab, kuidas diskussioon saalis osavalt surmati ning siis seadus vaid 27 poolthäälega Reformierakonna eestvedamisel vastu võeti.