Mihkel Kunnus: kas kool tõrjub perekonna välja?

Üha suurem osa lastele teadmiste ja oskuste edasiandmisest liigub lähedastelt ära koolile. Foto: Caro/Therese Aufschlager/Scanpix

Pidevat läbirääkimist vajab, mil määral peab kool andma hingeharidust, süstima patriotismi või tegelema sotsiaalse õiglusega. Arvestama peab sealjuures, et perekonna funktsioonide kooliga jagamine toob kaasa märksa rohkem ühiskondlikke muutusi kui pelgalt kasvatuse ja hariduse vahekorra teisenemise lapse ja vanema suhetes, kirjutab Mihkel Kunnus.

Võib üsna julgelt öelda, et meil valitseb üksmeel vähemasti selles, et kool on üks olulisemaid institutsioone ühiskonnas, ja märksa sagedamini võib kohata kooli üle- kui alatähtsustamist. Olgu ERRi otsesaade «Suud puhtaks» või Paide arvamusfestival, ikka jõuab vähemalt keegi seisukohale, et probleemi lahendus peitub hariduses. Sealjuures võib probleemiks olla enam-vähem mis tahes: prügisorteerimine või liikluskultuur, demokraatia või kodanikuõigused, alkoholism või lähisuhtevägivald, lõimumine või rahvuskultuuri säilimine. Seepärast on aeg-ajalt kasulik heita pilk kooliinstitutsioonile ka kaugemalt või ajaloolisemast vaatest, sest iseenesestmõistetavuseks võivad vaikselt muutuda just sellised ajaloolised sattumused, mis parasjagu kõpitsemist vajavad. Tõesti, mis on kool?

Kui vaadata kooli tekkelugu, siis võib lihtsustamisi öelda, et tegu on institutsiooniga, mis kasvas välja tööjaotuse suurenemisest ja ühiskonna keerustumisest. Piltlikult öeldes: ühel hetkel otsustati, et efektiivsem on osa kasvatustööst delegeerida spetsialistile. Muidu toimis asi ikka nagu kõigil sotsiaalsetel loomadel: vanemad õpetavad järglasi ja punkt. Siis aga otsustati, et näiteks matemaatika algtõdede, kirjutamise ja katekismuse õppimiseks kogutakse kõik lapsed ühte ruumi ja nendega tegeleb üks vastava ettevalmistusega inimene – õpetaja.

Kuidas aga kokku panna veime­vakk, hoida adrakurgi, õmmelda hamet, teha leiba ja kiskuda katuse­laastu – kõik säärane õpitagu ikka kodus. Küsimus selle kohta, mis jääb vanemate ja mis kooli õpetada, on sellest kujutluslikust alguspunktist saati aina mitmetahulisemaks muutunud ja vajab pidevat läbirääkimist. Näiteks mil määral ja kas üldse peab kool andma hingeharidust, süstima patriotismi, usku ülemaailmsesse kommunismi või tegelema sotsiaalse õiglusega.

Ühe suure muutusena tuleks osutada, et kõigest paari põlvkonna jooksul on tohutult muutunud hariduse omandamise kestus. Minu isapoolsed vanavanemad said haridust neli talve, praegu on isegi ainult keskharidusega piirdumine vaat et häbiväärne ning räägitakse üha valjemalt elukestvast õppest. Tööturgu silmas pidades on see mõistetav, aga see jätab kindlasti oma jälje ka muudesse sfääridesse, näiteks pereplaneerimisse. Isikuomadused, mida selline suundumus võimendab ja kultiveerib (paindlikkus, loovus, avatus, mängulisus jne), on teisalt kutsikaea voorused ning elukestev õpe on elukestva lapselikkuse juurutamine, et mitte öelda lausa sotsiaalse infantiliseerumise soodustamine.