Mihkel Kunnus: uue toimetaja tere

Meie Eesti toimetaja Mihkel Kunnus. Foto: Konstantin Sednev

Üks levinud definitsioone kultuuri kohta on, et see on mittegeneetiline pärilikkus, see, mida ei pärita bioloogiliselt, vaid näiteks õpetamise teel.

Siin pole raske näha, kui keskne on hariduse roll kultuuris. Kõige avaramas tähenduses need mõisted vaat et kattuvad. Vastse toimetajana olen kokku pannud oma esimesed Meie Eesti haridus- ja teadusküljed, millest peaks paistma maailmavaade ja arutlustasand, millest lähtun ja mille üle kutsun edaspidi polemiseerima.

Niisiis, kuigi praegu on kombeks nõrkemiseni jutlustada loovusest, teeb inimese liigina nii eriliseks tema erakordne õpetamis- ja õppimisvõime. Tõelist loovust esineb haruharva mõnel üksikul isendil, aga kui midagi on leiutatud, hakkavad liigikaaslased seda erakordselt tõhusalt matkima. Võtke või jalgratta leiutamine ehk miski, mida kõnekäänd omapäi korrata ei soovita. Tegu on võrratu leiutisega, imelihtsa seadeldisega, mis võimaldab lisaenergiaallikat kasutamata hüppeliselt suurendada inimese liikumiskiirust ja -ulatust. Ometi on see väga hiline leiutis. Jalgratas enam-vähem praegusel kujul loodi 19. sajandi lõpul. See on hilisem kui sisepõlemis-, elektri- või aurumootor. Rongid ja laevad on sellest vanemad. Ometi on see imelihtne: korra näinuna on seda võimalik õige lihtsalt järele teha, matkida. Ja matkimine on üks olulisemaid õppimisviise.

Seda, kui väike on hariduse mõju tehnilisele ja praktilisele loovusele, on näitlikustanud mõjukas mõtleja Nassim Taleb faktiga, et enne lendas inimene Kuule, kui taipas lennujaamas reisikohvrile rattad alla kruvida. Taas üks imelihtne ja matkitav leiutis, mis hõlbustab elu tohutult, aga on oma ainuleiutatuses nagu inimeste üldise loomevõime pilkamiseks loodud. Ei, see polnud nii, et inimesed kõikjal, kus tuli kohvrit pikka maad vedada, taipasid sellele rattad alla kruvida. Hoopis ühel meisterdajal oli selline geniaalne välgatus ja siis kõik matkisid ahvikiirusel. Nii inimkond areneb.