Loomalikud vaatepildid saavad teoks, sest klubidel puudub vastutus. See ei ole aga igal pool nii. Põhjamaades levib praktika, kus klubi vastutab selle eest, et kliendid koju jõuaksid. Kui vaja, kirjutab klubi ka taksoarve enda kulule. Siinmail kuuleme aga aeg-ajalt peolt koju jalutanuist, kes koju ei jõuagi. Koju jalutamistest, mida saaks ära hoida.
Ent siinkohal võib ka linn endale tuhka pähe raputada. Avaliku korra ja rahva tervise parandamiseks leidub ka rohkem kastist-välja-viise.
Kuulsin hiljaaegu, et Hollandis Rotterdamis leiab klubide juurest müraandurid. Kui müra ületab kriitilise piiri, sekkuvad linnavahid, kes Eestis oleksid sisuliselt abipolitseinikud. Päästetöötajad tiirutavad vanalinnas ringi nagunii, kuid politseinikke ainult müraga rakkes hoida oleks vale. Korrapidajad tuleks leida omavalitsusel.
PÄEVA KOMM
Kainuseteel püsimiseks tuleb vältida inimesi, kohti ja asju, mis liigtarbima meelitavad. Vabadus missugune.
Muuhulgas soovib Tallinn oktoobrist jõustuva muudatusega noorte väärtushinnanguid muuta. Mujal maailmas tegelevad sellega lastekaitsetöötajad, kes jagavad klubide kandis teatmikke. Niisiis võiks alkoholimüügi piiramise kõrval veel asju proovida.
Lugesin pealinna piirangumääruse otsust puudutavat seisukohta, mis ütles, et mida rohkem keelde ja regulatsioone, seda vähem vabadust. Loogiline, kas pole? Ent alkohol kui mõnuaine ei ole minu jaoks vabaduse võrdkuju. Usun, et kirjutanu pidas silmas vabadust otsustada ka selle üle, et kell viis hommikul enam järgmist shot’i ei joo.
Siiski on mul alkoholi müümise piirangu kontekstis raske selle mõttega nõustuda. Tahame, et riik oleks teenuste, raha ja toega olemas, kui põhi käes. Miks mitte püüda sinna jõudmist ennetada.
Sõltuvuse ja vabaduse seostest mõtlemiseks sobib Linnateatri lavastus «Inimesed, kohad ja asjad». Nagu pealkiri ütleb, tuleb kainuseteel püsimiseks vältida inimesi, kohti ja asju, mis liigtarbima meelitavad. Vabadus missugune.