Juhtkiri: naise õigus olla

Naisel peab olema endal voli otsustada, kuidas ta end teostada soovib. Emadus. Foto: Elmo Riig

• Naistepäeva on eri paigus ja aegadel eri viisidel tähistatud
• Tavaliselt on võideldud naiste võrdsuse eest avalikus elus
• Oluline on väärtustada ka emadusega seotud valikuid

Naistepäeva sügavam sisu on alati olnud selles, et võidelda naistele rohkem õigust olla, kuigi selle õiguse fookus on aegade jooksul muutunud, samuti erineb see igal pool vastavalt kohalikule olukorrale. Eilsed naistepäevaüritused näitavad seda hästi.

Tänavu oli 8. märts pühapäeval, nagu ka 1914. aastal, mil naised marssisid valimisõiguse eest Saksamaal ja Londonis. Mõni aasta hiljem, 8. märtsil 1917, täitsid Petrogradi ketrusvabrikute naistöölised linna tänavad rahumeelse meeleavaldusega, nõudes rahu ja leiba. Sellest kasvas välja veebruarirevolutsioon ja kõik, mis sellele järgnes. Revolutsiooni järel kuulutas Lenin 8. märtsi riiklikuks tähtpäevaks, kuid alles 1965. aastal muudeti see töövabaks pühaks.

Kuni 60ndate lõpuni tähistati naistepäeva põhiliselt vaid kommunistlikus blokis, seejärel taaselustasid feministid selle lääneriikides, laiendades päeva tähenduse algupäraselt valimisõiguse temaatikalt võitlusele võrdsete õiguste ja lastetoetuste eest ning palga­lõhe ja naistevastase vägivalla vastu.

Tänapäeval tähistatakse naistepäeva väga erinevalt. Guardiani naistepäevaülevaates esitatakse fotosid rahva­rohketest naiste meeleavaldustest võrdsete õiguste eest islami kultuuri­taustaga maades. Kõrgõzstanis pidi sekkuma politsei, et kaitsta naisi maskides ja rahvusmütsides vastuaktivistide eest. On pilte aktsioonidest, kus naised avaldasid koos ametiühingutega meelt õiglase palga eest, on pilte, kus käputäis paljaste rindade ja täiskirjutatud ülakehaga naisaktiviste nõuab oma õigust.

JUHTMÕTE

Emadus on oluline ja suur osa naiste eneseteostusest, kuid saab tänapäeval tunduvalt vähem tähelepanu kui naiste töö ja karjääriga seonduv.

Endistes sotsialismimaades on naistepäeva tähistamine pidulikum ja vähem poliitiline, ilmselt pikaajalise nõukogude traditsiooni mõjul. Venemaal näiteks marssisid mehed naisi ülistavate plakatitega, Moskvas oli võidujooks, kus mehed spurtisid, tulbikimbud pihus. Eesti, mis on ajalooliselt saanud mõjutusi nii idast kui ka läänest, püüab leida kuldset keskteed. Ka meil kingiti lilli ja kiideti naisi nagu mujal endises idablokis.

Ja nagu on öelnud rahvastikuminister Riina Solman, on naistepäev üks neid tähtpäevi, mida Eestis tähistavad nii eestlased kui ka venelased, see on miski, mis meid ühendab, ja see on hea.

Selle kõrval toimus ka tõsiseid üritusi, kus analüüsiti naiste olukorda, nagu näiteks Eesti Naisteühenduste Ümarlaua konverents «Naise õigus olla», mille põhiline kõlama jäänud sõnum oli see, et naisel peab olema endal voli otsustada, kuidas ta end teostada soovib. Konverentsi korraldava organisatsiooni juht Eha Reitelmann ütles, et emadus on oluline ja suur osa naiste eneseteostusest, kuid saab tänapäeval tunduvalt vähem tähelepanu kui naiste töö ja karjääriga seonduv. See oli põhjus, miks Eesti Naisteühenduste Ümarlaud otsustas naistepäeval seekord just emaduse teema tõstatada.

Pole vahet, kas ühiskond surub naise kodukana rolli või vastupidi, väärtustab üksnes tööalaseid saavutusi, mõlemal puhul piirab see naise õigust olla vaba, teha eluvalikuid oma soovi ja südame järgi. Peaksime olema ühiskonnana jõudnud sellisesse arengujärku, kus väärtustataks võrdselt iga naist, hoolimata sellest, kas ta on valinud erialase karjääri või pühendub täiskoormusega oma lasterikkale perele.