Rääkimata lugu: Kuuenda korruse padruniladu Karl Vaino tarbeks

Tänase Tallinna ülikooli raamatukogu direktor Andres Kollist näitab, kuidas tänane välisministeerium, mis ehitati Tallinna Eestimaa Kommunistliku Partei peakorteriks, on raamatukogu katuselt justkui peopeal. Foto: Sander Ilvest

Miks peideti nüüdse Tallinna Ülikooli raamatukogumaja pööningule suur hulk padruneid? Kas keegi kavatses tappa Eesti esikommuniste Karl Vainot ja Johannes Käbinit? Või olid padrunid mõeldud selleks, et kui rahvas läheb protestima, saaks pööninguaknast vähemalt parteimaja esise mässajatest tühjaks noppida?

Ere kevadpäike peegeldub SEB kõrghoonelt Tallinna Ülikooli raamatukogu direktori Andres Kollisti kabinetti. Kollisti töölaud on massiivne ja ürgne, ruumi seinu katavad tihedalt maalid.

«Minu enda kogu. Meil oli siin üks näitus. Pärast jäid siia.»

Kollist paneb käed risti ja alustab aeglaselt:

«Selle maja arhitektuuriline võlu seisneb selles, et see on esimene Hruštšovi sula järgne modernistlik hoone. See on muinsuskaitse all just tänu fassaadile. See rütmikus: all on fuajee kõrgete akendega, järgmised kaks korrust madalamatega, järgmised kaks veel madalamatega. Lõpuks on kitsad pööninguaknad. Visuaalselt mõjub see nagu kõrghoone, mis erineb stalinistlikust arhitektuurist kardinaalselt.»

Kollisti selja taga seinal on maal, kus ta istub täpselt sama laua taga. Ainult värvid on veel erksamad.

«Kümme aastat taotlesime raha programmist «Eesti teaduse ja infrastruktuuride teekaart», kus on kirjas 20 Eesti teadusele kõige olulisemat objekti. Läks õnneks, me saime raha ja hakkasime pööningule ehitama digiteerimiskeskust,» jätkab Kollist.

Pööning oli alguses lameda katusega, see ehitati kõrgemaks.

Lift sõitis nõukaajal kuni viienda korruseni. Pööningul oli putka, kust liftimontöörid said lifti hooldamas käia. Muidu polnud kellelgi pööningule asja.

2012. Liftiputka ümberehitamise käigus lõhuti ära ka trepp, kust pääses liftišahtile ligi. Trepi alt tuli välja 1800 padrunit. Ilusti karpides.