Pepu ei pea suur olema, et twerk'ida. Ning suvalise võdistamisega pole ka teps mitte tegu. Aga millega siis? Mis muud kui napid trennihilbud selga ja katsetame omal nahal maailma kõige seksikamat trenni.
See tüüp, kes mulle Müstika stuudio fuksiaroosade seintega riietusruumi kullatud peeglist vastu vaatab, tundub kahtlaselt paljas. Ma ei taha öelda, et ma eriti riides käia armastaks, aga trenni tulles on enamasti ikka rohkem seljas. Eriti vormis pole ma ka. Tea, kas julgengi sellisena tundi ilmuda? Aga kohapeal selgub, et minu mikropüksid on hoopis liiga pikad. Võiks lühemad, jupp maad lühemad olla! Tuleks see naiseliku jõudemonstratsioonina mõjuv peputants efektsemalt välja.
Polegi pepuraputamine?
Treener Yahna on väike seksikas tulesäde, minu ümber on seltskond graatsilisi gaselle. Kõigil liiguvad puusad nagu brasiillannadel. Õhkkond on ülimalt vaba ja soe. Oma ülemõõduliste hallide pükstega sätin end kaunitarde taha ning läheb lahti. Juba soojendus, venitused ja tehnika teevad naha märjaks ning aitavad kehaga kontakti saada. Mis seal ikka, üks suur ja seksikas pepuraputamine, mõtlesin varem.
«Ei, see on väga täpne, kiire, kontrollitud liikumine,» selgitab Yahna temperamentselt. «Näe, reielihastega kontrollid kõike. Vaata, kui palju jõudu siia läheb! Ja tagumikuga saab teha vähemalt sada eri tantsuliigutust. Twerk – see on terve suur ja põnev maailm.»