Mitmeski eluvaldkonnas silmapaistev Olav Osolin tuli vastu rohkete Facebooki-sõprade palvele kirjutada oma kirkast elust, millele ta oma teravmeelsetes kannetes on mõnda aega osutanud, lõpuks ometi raamat. Valmis sai mahukas, teravmeelne ja suures osas lustakas teos «Minu esimene elu».

Vestleme Troika trahteris, hoones, milles omal ajal pesitses Eesti Reklaamfilm – töötasid seal päris pikalt.

Siinsest kangialusest pääseb Troika keldrisaali, kus salvestati omal ajal saadet «Reklaamiklubi». Aga selle maja kõrval oli Eesti Reklaamfilmi valduses veel teinegi hoone, mille uksest ma 1982. aastal sisse astusin. Alustasin slaidiprogrammide tootmist…

Täpsustuseks mainin, et see oli üks tolle ajastu reklaamiformaat.

Just. Aga üsna pea hakkasin juba reklaamfilme tegema ning mõne aja pärast pandi mind Mati Eliste kõrvale «Reklaamiklubi» kaassaatejuhiks. «Reklaamiklubi» võib vaadelda mitmeti. Nagu teisigi legende, mis muutuvad aja möödudes eriliselt imeliseks. Tõsi ju on, et kõik vaatasid seda saadet, sest seal olid Kärna Ärni, vana Baskin, rännumees Eri Klas ja muud popid asjad. Aga enamjaolt koosnes see saade siiski võrdlemisi võltsi naeratuse saatel aetud jurast. Räägiti mingisugustest uutest vuplitest ja kõiksugu muust toodangust, mida sa üldjuhul mitte kunagi poes ei näinud. Ja selle jutu vahele pakuti meelelahutust. Minu osa oligi meelelahutuse pool. Kutsusin saatesse tolleaegseid poppe laulustaare ja bände ning tegin nendega intervjuusid.

Ma ütleksin siiski, et see oli neil aastatel vaadatuim telesaade.

Arvan, et see oli üldse kõigi aegade kõige vaadatum saade Eestis. Sest midagi muud mõistlikku ju kõrval polnudki. Edumeelsemad kiikasid Soome telekat, aga ega sealtki pruukinud pühapäeva õhtul midagi söödavat tulla.

Sa olid kõige populaarsema saate üks saatejuhtidest ja ometigi, nagu lugesin raamatust, tahtsid sealt ära.

Mulle lihtsalt ei meeldinud see saade. Tegin parema meelega koos Peeter Simmi või Peeter Urblaga absurdikaid reklaamfilme, korraldasime sõusid ja kontserte… Mida kõike veel. Ja see oli põnev. Või käisin Moskvas sealsetele hotellidele uhkeid reklaamiprojekte tegemas. Nii mõnigi tuntud Vene bänd tuli spetsiaalselt Tallinna meie juurde muusikavideoid tegema. See kõik oli tükk maad põnevam kui istuda kaassaatejuhina telesaates, mis ei istunud mulle kuidagi. «Reklaamiklubi» tundus mulle otse ja keerutamata öeldes üsna kitšilik tasapaks kapustnik, millest minusugune noor rokifänn püüdis end distantseerida. Ehkki, kui aus olla, oli see saade kindlasti mõõtmatult seeditavam kui nii mõnigi muu programm toonases teles…

Kommentaarid (8)
Copy