Andreas Kaju: Biden - kõige inimlikum poliitik

• Bideni seljataha konsolideerus mõõdukamate valijate selge enamus
• Bidenit eristab Sandersist see, et ta pole «sotsialist» ja et ta on «meeldiv»
• Bidenil on suured puudused ja väärikas vananeminegi on osa neist võimendanud

Demokraatide eelvalimiste «superteisipäeval» 3. märtsil valiti demokraatide seast presidendikandidaati 14 osariigis ja Ameerika Samoa territooriumil. Biden võitis 9 osariiki, sealhulgas Elizabeth Warreni koduosariigi Massachussettsi tema tõsiseltvõetavus kandidaadina lõppes sellega) ja mitmed veel, kus ta ei oleks mõne nädala taguste uuringute valguses esimese kahe hulkagi mahtuma. 

Ülemöödunud kümnendi keskpaigas kohtusin Ameerikas ühel üritusel Tomicah Tillemanniga, kes oli ennekõike aukartustäratavalt tark. 14-aastasena Yale'i ülikooli vastu võetud ja pärast Johns Hopkinsis doktorikraadi saanud mormoon, kes oma misjoniteenistuse tegi Ungaris. Sealt oli pärit ka tema vanaisa, holokausti üle elanud ja USA-s hiljem demokraadina esindajatekotta valitud Tom Lantos. Lantosest sai esindajatekoja välisasjade komitee esimees, kus tal oli ka Eestiga puutumust – 2000. aastal esindajatekoda külastanud Lennart Meri auks pidas Kongressis kõne just Lantos.

Tillemanniga kohtudes ei teadnud ma tema vanaisast midagi, aga juba 2007. aasta aprillisündmuste järel algatas esindajatekoja liige ja sealse Balti toetusrühma pikaajaline liider John Shimkus resolutsiooni Eesti toetamiseks ning Vene päritolu küberrünnakute hukkamõistmiseks, mille üks kaasalgatajaid oli Lantos. Ent sellest olulisem oli tema terav sõnavõtt esindajatekojas, kus ta rõhus ka oma moraalsele positsioonile. Ta oli enda sõnutsi ainus esindajatekoja liige, kes võlgnes oma vabaduse Nõukogude Liidu punaarmeele ja seda selgem oli tema hukkamõist Venemaa rünnakute suhtes Eesti iseseisvuse vastu aprillirahutuste järel. Kevadel 2007 kaitseministeeriumis töötades olid Shimkuse resolutsioon ja Lantose sõnavõtt Kongressi esindajatekojas abi, mis tänulikult vastu võeti.

Sarnane resolutsioon võeti vastu enne esindajatekoda ka senatis, kus Eestit toetava resolutsiooni viie algataja seas oli senaator Biden.

Miljärdäride Steyeri ja Bloombergi loobumine kolmveerand miljardit kulutatud dollarit hiljem on olnud üks selle kampaania kõrgpunkte – ainult rahaga kandidaadiks ei saa.

Tillemanniga kohtumise ajal töötas ta Senati välisasjade komitees nõunikuna. Välisasjade komitee esimees oli toona vabariiklane Dick Lugar ning asesimees ja demokraatide delegatsiooni liider komitees just senaator Joe Biden. Tillemann toetaski Bidenit – tema rida olid tekstid (aastaid hiljem sai temast välissekretär Clintoni kõnekirjutaja ja üle 200 valminud tekstiga troonib ta kindlasti selle väga väikese fännibaasiga spordiala tipus. Kuna poliitilised tekstid olid toona ka minu eriala, siis suurenes sümpaatia tema suhtes veelgi).

Tillemann rääkis palju Bidenist (ja vähem senati välisasjade komitee uusimast liikmest, Illinoisi värskest senaatorist Obamast) ning elu on näidanud, et see oli vähemalt minu jaoks hästi kulutatud aeg.

Demokraatide eelvalimiste «superteisipäeval», 3. märtsil valiti demokraatide seast presidendikandidaati 14 osariigis ja Ameerika Samoa territooriumil. Möödunud nädalal peetud Lõuna-Carolina eelvalimiste suure võidu tuules ja mitme tsentristliku kandidaadi kampaania lõppemisega konsolideerus Bideni kui kõige tugevama selle segmendi poliitiku taha mõõdukamate valijate selge enamus ning tulemus oli üle ootuste hea: Biden võitis üheksa osariiki, sealhulgas Elizabeth Warreni koduosariigi Massachussettsi (kelle tõsiseltvõetavus kandidaadina lõppes sellega) ja veel mitu, kus ta ei oleks mõne nädala taguste uuringute valguses pidanud esimese kahe hulkagi mahtuma.

Lisaks üllatustele võitis Bideni juba ootuspärasemalt kõik Lõuna osariigid (ja neid on edaspidises kalendris, mis kergelt Bideni valijaskonna struktuuri arvestades teda soosivad, veel ees ootamas). Isegi Texas, mis suure latiinokogukonna tõttu oli Sandersi kampaania fookus, läks neljaprotsendilise eduga Bidenile. Selle tulemuse detailidest nähtub, et erinevalt läänepoolsemast Nevadast, kus Sanders noorte latiinode ülivõimsa toetuse turvil kogu osariigi Bideni ees ülemöödunud nädalal võitis, on ida poole liikudes ka latiinokogukonna toetus mitmekesisem – seda jagus nii Bidenile kui ka isegi Bloombergile, kes nüüd siiski loobus, lükates nii veelgi Bideni teed puhtamaks. Miljardäride Steyeri ja Bloombergi loobumine kolmveerand miljardit kulutatud dollarit hiljem on olnud üks selle kampaania kõrgpunkte – ainult rahaga kandidaadiks ei saa.

Mida tegid vabariiklased neli aastat tagasi samal ajal?

2016. aasta vabariiklaste eelvalimistel oli esimeste osariikide, Kirde-Ameerika valgete ja keskmisest vanemate valijatega Iowa, New Hampshire’i, aga seejärel ka Lõuna-Carolina ja Nevada kokkuvõttes kõige rohkem delegaate saanud Donald Trump. Trump, kelle valijaskond oli juba esimestes osariikides teistsugune kui traditsiooniline konservatiivide valijabaas, üllatas nii parteid kui ka teisi kandidaate. Kuigi konservatiividest senaatorid ja partei arvamusliidrid jämedakoelist ja minevikus vägagi liberaalset elu elanud Trumpi ei toetanud, ei suutnud nad omavahel kokku leppida, kes on tugevaim alternatiiv Trumpile.

Uuringud näitasid toona, nagu ka täna, et Trumpi valijabaasi suurusel on «katus» peal – tase, kust tema profiiliga kandidaat justkui läbi ei suuda tungida. Ent teised kandidaadid, kes superteisipäeva eel veel püsti olid – Ohio kuberner John Kasich, Texase senaator Ted Cruz (keda parteis ka ei sallitud tema väga enesekeskse poliitilise stiili pärast, mis koostööd ei talunud), Bushide dünastiast Florida pikaaegne kuberner Jeb Bush ja Florida noor senaator Marco Rubio – ei suutnud enda seast tugevaima alternatiivi kasuks kokku leppida.

Uuringud näitasid toona, nagu ka täna, et Trumpi valijabaasi suurusel on «katus» peal – tase, kust tema profiiliga kandidaat justkui läbi ei suuda tungida.

Põhjus oli osaliselt selles, et tugevaim alternatiiv oli selgelt Ted Cruz, keda mitte keegi ei talunud. Esindajatekoja omaaegne vabariiklasest spiiker John Boehner ütles Stanfordi ülikoolis peetud kõne järel varjamatu halvakspanuga: «Mul on sõpru nii demokraatide kui ka vabariiklaste hulgas, aga ma pole elus varem töötanud koos ühe nii haleda litapojaga.» Veel enam – polnud ka vabariiklasi koostööle juhtivat autoriteetset jõudu, kelle sõnal oleks kaalu ja publikut. Tihti on selleks just endised presidendid, aga George Bush noorema suhtes oli vabariiklaste seas palju mürgisust, sest temast jäid maha kaks kehvasti kulgevat sõda ja finantskriis, mis lõpetas palju poliitilisi karjääre – liiatigi oli Bushidel järjekordne oma hobune võiduajamisel jooksmas. Trump võitis 2016. aasta superteisipäeva Cruzi ees ja pühkis seejärel juba läbi Lõuna ja Kesk-Lääne. Märtsi keskpaigaks oli neli erinevat kandidaati võitnud osariike – kuid enamiku ja olulisimad neist Trump, sest ülejäänud kolm ei suutnud oma unelmast loobuda.

Leidub küllalt vabariiklasi, kes vaatasid 2020. aasta superteisipäeva eel toimunut kadedusega – kuidas demokraatide autoriteetsed riigimehed suutsid veenda nõrgemaid tsentristlikke kandidaate loobuma tugevaima kasuks, et peatada Sandersi marss kandidatuurini. Sest selles seisnebki poliitika – koalitsioonide ja sillapeade ehitamine erinevate valijagruppide vahel, ühise eesmärgi nimel.

Praktika kohtub teooriaga

Ka Eestis on palju «kuuma analüüsi» igakuiste erakondlike reitingute teemal. Arutlejad vaatavad ±1,55-protsendilise veamarginaaliga uuringutest viimase paari nädala trende ja püüavad sealt lähtudes vahepealsest uudistsüklist välja lugeda korrelatsioone ja kausaalseidki seoseid. Üldiselt on see väljakujunenud poliitilistes süsteemides suhteliselt kasutu tegevus, sest inimeste toetus ühele või teisele kandidaadile või erakonnale ei ole üldjuhul (v.a erakorralised sündmused mõistagi) uudistsükliga seotud ja väljakujunenud pikema aja jooksul, põhinedes sügavamatele ilmavaatelistele ja enamgi veel, grupikuuluvuse ja identiteediga seotud eelistustele. Üks «Foorum» või «Suud puhtaks» ei mõjuta erakondade toetusreitingud ega ka ebaõnnestunud intervjuu «Aktuaalsele Kaamerale» või veidi piinlikkust tekitav lugu mõnes suures päevalehes. Nii ei mõjuta reeglina ei Eestis ega ka USA-s kandidaatide toetust teledebatid – nende puhul on põhiprintsiibiks siiski see, et seal on rohkem kaotada kui võita, seega vältida tuleb teleekraanidel täielikke kollapse. Hästiläinud teledebattidest saadud lisatoetus järgnevail päevadel triigitakse juba nädalatega tagasi kandidaadi keskmise toetuse suunas. Mis on demokraatide debattidel olnud sel aastal eripärast on vaatajate kogunumber, mis on ulatud 15-20 miljonini – sellist reitingut pole USA-s ühelgi telesarjal ja minimaalselt näitab see suurt huvi seekordse valimistsükli vastu.

Üks «Foorum» või «Suud puhtaks» ei mõjuta erakondade toetusreitingud ega ka ebaõnnestunud intervjuu «Aktuaalsele Kaamerale» või veidi piinlikkust tekitav lugu mõnes suures päevalehes. Nii ei mõjuta reeglina ei Eestis ega ka USA-s kandidaatide toetust teledebatid

Biden juhtis demokraatidest kandidaatide seas põhimõtteliselt kogu möödunud aasta ja miljard dollarit teiste kandidaatide kampaaniakulutusi ei ole seda tegelikult mõjutanud. See, et kolmes esimeses osariigis Bidenil väga hästi ei saa minna, oli kogu aeg teada, sest nende osariikide sotsiaaldemograafiline struktuur (Iowa ja New Hampshire on väikesed, valged kirde-osariigid, kus demokraatide seas domineerivad ka kolledžilinnade noored valijad; Nevadas aga on suur latiinokogukond, kuhu Sanders oli kandidaatidest viimase nelja aasta jooksul kõige rohkem aega ja raha kulutanud) teda ei soosinud, kuna musti valijaid (kes on mõistagi oluline valijagrupp üldse, aga eriti tähtis mistahes võita sooviva demokraadi potentsiaalses valijakoalitsioonis) oli esimeses kahes vähe, nagu ka suuri tööstuslinnasid või suurlinnade eeslinnu, kus elab haritud keskealisem ja vanem valge keskklassi pere. Mustad valijad on vähem vasakpoolsed ja on suuremad kirikuskäijad kui demokraatidest valged valijad.

Aga Bideni teoreetiline valijakoalitsioon Sandersi või Trumpi vastu on sama vähe muutunud, kui Trumpi enda teoreetiline valijakoalitsioon mistahes demokraadi vastu või Sandersi valijakoalitsioon. Bideni teoreetilisi valijaid on tema profiili, senise poliitilise tegevuse ja demokraatliku erakonna ülesehituse tõttu alati rohkem kui Sandersi omi. Mis viimastel nädalatel muutus, mis on võimaldanud Bidenil oma teoreetilised tugevused realiseerida valimistulemusteks, on konkurentsiolukord ja valimiste liikumine osariikidesse, mis tema mitmekülgsemat toetajaskonda premeerib. Seda on oluline mõista (ja olen varem samast kirjutanud Eesti 2016. aasta presidendivalimiste kontekstis), et igas valimistsüklis on kandidaat, kes sobib sellesse kõige paremini tulenevalt sellest, millised on ühiskonna ootused, mis on päevakorras, milline on värske kogemus viimasest presidendist ja millised on konkurendid.

Bideni teekond tõsiseltvõetavaks kandidaadiks on käinud läbi kannatuste oru

See ei ole Bidenil esimene kord presidendiks kandideerida. Tema esimene kampaania oli juba 1988. aastal, mis jäi lühikeseks, sest ühes tema kõnes olid selged plagiaadi tundemärgid – selles oli kopeeritud lõike brittide tööpartei liidri Neil Kinnocki kõnest. Kuigi hiljem tuli välja, et osas kõnedest oli ta kasutatud lõike õigesti viidanud, siis videosse võetud versioonis ta seda ei teinud ja sellest skandaalist tema kampaania ka ei taastunud. Järgmine katse oli 20 aastat hiljem, 2008. aastal – ent siis sai ta toonagi esimesena eelvalimised korraldanud Iowas vaid ühe protsendi valijate toetuse ning tal jagus mõistust seejärel ka kohe loobuda ja naasta tööle senati välisasjade komitee esimehena, mis on tähtis positsioon USA poliitilises hierarhias. Nüüd, veel 12 aastat hiljem ja 32 aastat pärast oma esimest katset, on ta demokraatide kampaania kõige otsustavamate hetkede eel esikohakonkurentsis.

Valimised on harva küsimus parimast poliitilisest programmist. Mitte kusagil mitte kunagi pole kinnitust leidnud, et kandidaatide või erakondade programmid oleksid valimiskäitumise mõjutamisel olulise, saati määrava tähtsusega. Täpselt samamoodi ei ole võimalik eristada ühtegi muud maagilist koostisosa võiduretseptis. Aga kui mõelda tavalise valija jaoks avanevale vaatele poliitikust, siis on seal läbi kitsa läätse moodustunud pilt inimesest, kus esimesena paistavad viimase žestid, miimika, olek, emotsioonid, suhtumine.

Bidenit eristavad Sandersist peaasjalikult kaks asja: esiteks ta ei ole «sotsialist» (või leebemas sõnastuses «väga progressiivne») ja teiseks ta on «meeldiv». Meeldivust mõõdavad poliitikute brändide vaatlemisel mitmed uuringud. Bidenit eristab turu-uuringufirma YouGov andmeil president Trumpist see, et ta on «meeldiv» (likeable) ja «tõeline» (genuine). Valijad peavad neid mõlemad ühtmoodi patriootlikeks ja intelligentseteks (Eesti meediatarbijale avanev pilt võib olla teistsugune, aga osaliselt ka väga teistsuguse meediakajastuse tõttu). Ükski kandidaat ei pea võitmiseks tingimata olema üks ega teine, aga nende erinevused tulevad esile just konkurentsis ja oluline on, milline on rahvuslik meeleolu, millist kandidaati tahetakse näha. Kui sa tahad kedagi ametikohal välja vahetada, on oluline erineda ja just selle omaduse poolest, mis kõige suuremale osale valijatele kõige rohkem närvidele käib. Trump on ebameeldiv ja Sanders on ebameeldiv, seda isegi tema senati kolleegide sõnutsi, vaatamata sellele, et Sandersit peavad kolleegid nii demokraatide kui vabariiklaste poolelt ausaks inimeseks, kes on kogu oma karjääri vältel oma selget, olgugi et kitsast ja ebapopulaarset rida ajanud (meenub Briti tööpartei eksliider Corbyn).

Valimised on harva küsimus parimast poliitilisest programmist. Mitte kusagil mitte kunagi pole kinnitust leidnud, et kandidaatide või erakondade programmid oleksid valimiskäitumise mõjutamisel olulise, saati määrava tähtsusega.

Bideni meeldivusel on pealispindseid põhjuseid ja sügavamaid põhjuseid. Ta on joviaalne kuju, lihtsate naljade kroonimata kuningas ja nii tundub ta tihti ebatõsine. Ta jääb igal aastal silma vähemalt ühe-kahe absoluutselt ebakohase kommentaariga, mis parimal juhul jätab mulje halvast maitsest. Aga sügavamateks põhjusteks on sellised, mis teevad temast inimese, kellega igaühel on võimalik samastuda ja viisil, mis teda vaatamata muudele isiksuslikele puudustele eeskujuliku, lausa väljapaistva inimesena näitavad.

Biden on kasvanud ja vananenud poliitikuna Ameerika ühiskonna ees väärikalt. 1972. aastal, kui ta just oli senaatoriks valitud ja pidi Washingtonis ametivannet andma, sai ta kõne koduosariigist, kus tema 30-aastane naine ning ühe-, kolme- ja nelja-aastane laps olid sattunud kohutavasse autoõnnetusse. Naine ja aastane tütar hukkusid.

Järgmised 20 aastat sõitis senaator Biden iga päev kolm tundi rongiga edasi-tagasi Delaware’ist Washingtoni. Ta möönab oma mälestustes, et palju abi oli ka tädist ning viis aastat hiljem abiellus ta uuesti naisega, kes on tema kõrval tänaseni, ent lein, kannatus ja elu juhuslik karmus on teda saatnud läbi aastakümnete. Raske on minul ette kujutada, kuidas vanema venna kaotus imikueas minu vanemaid mõjutas, aga selgemad mälestused on mul seoses isa koomasse viinud autoõnnetusega ja on ilmne, et osad inimesed tulevad sellistest elusündmustest välja ja läbi ühtmoodi ning suudavad selle pöörata millekski, mis juhib ja suunab ülejäänud elus, ning teised inimesed sellistest kaotustest ei taastu. 2015. aastal kaotas Biden oma poja Beau ajuvähile. Beau Biden oli Iraagi sõja veteran, Delaware’is osariigi peaprokurör ja üks tõenäoliseimaid kandidaate järgmise kuberneri või ka senaatori kohale ja mitmes mõttes parem versioon omaenda isast, nagu president Obama tema matusekõnes vaid osaliselt naljatades ütles. Biden ei ole oma kannatustest teinud kunagi poliitilist platvormi, aga ta ei peagi. Tema inimlikkus ja omadus, mis mõnel meist just sellistel, raskematel hetkedel esile tuleb – aru saada, mis on elus oluline ja mis mitte, heita kõrvale poliitiline korrektsus ning pühenduda õigete otsuste tegemisele kõige keerulisemates küsimustes – paistavad kaugele.

Lõpetuseks – Joseph Robinette BidenjJr-i tagasitulek kandidaatide tipp-konkurentsi on fakt nagu on tõsiasi ka see, et Sanders ei ole veel alla andnud. Palju osariike on veel ees ja kuigi Bideni purjeis on pärituul, sest neid inimesi, kes mitte mingil juhul Sandersit kandidaadiks ei taha, on demokraatide hulgas rohkem kui neid, kes on valmis sellega leppima, võib veel kõike juhtuda ja tulenevalt eelkirjeldatust on selge, et Bideni suurim vaenlane oma tema ise. Tal on suured puudused ja väärikas vananeminegi on osa neist vaid võimendanud. Obama kampaaniastrateeg David Axelrod naljatas möödunud sügisel, et Bideni kampaania toimub viisil, nagu ta oleks tunnistajakaitseprogrammi raames kuhugi ära peidetud. Sandersil on väga palju raha (Bideni võimsad tulemused on tulnud võrreldamatult väiksema eelarve kiuste) ning kindlasti kasutavad vabariiklased ja president Trump võimalust, et tõmmata tuli peale taas Bideni teisele pojale Hunterile, kelle imelikud äritegevused Ukrainas ja Hiinas, olgugi mitte korruptiivsed, on heitnud isale halba valgust. Üsnagi loomulikult ei ole enamik isasid suutelised oma laste tegevustesse avalikult kriitiliselt suhtuma.

Bidenil on eeldused ka need takistused ületada. Kõik poliitika on isiklik, kõlab üks kulunud ütlemine ja Biden on väheseid isikuid poliitikas, kellel on valijaga selline side.