Juhtkiri: tõmme keskele

Päeva karikatuur. FOTO: Urmas Nemvalts Foto: Urmas Nemvalts

• USA valija näib demokraatide presidendikandidaadina eelistavat Joe Bidenit
• Välispoliitikas on Biden Sandersiga võrreldes traditsioonilisema joone pooldaja
• Tõenäoliselt on Biden Eesti välispoliitika vaatenurgast sobivam kui Sanders

Poliitilise polariseerumise aeg USA poliitikas hakkab vist läbi saama. USA eelvalimiste superteisipäev näitas, et demokraatide valijad koonduvad pigem igava Joe Bideni kui Bernie Sandersi selja taha. Kuigi on raske midagi kindlat väita, võib see Eesti poolt vaadates olla pigem hea areng.

Keskealisele keskklassi kuuluvale demokraadist valijale võib Sanders tunduda sama palju tsentrist väljast kui Trump, ainult teises suunas. Samas ühendab neid sama radikaalne vastandumine poliitilisele peavoolule, ühe vaenlane on «süvariik», teisel suurkorporatsioonid. Kuigi Sandersil on tugev toetus radikaalseid muutusi ihkavate noorte seas, ei pruugi radikaalsus olla see, mida Ameerika valija praegu soovib ja vajab.

Vaevalt et kaks järjestikust presidenti, kellest kumbki vastandub omal moel peavoolule, oleks sisepoliitiliselt hea lahendus Ameerikale, sest poliitiline pendel kistaks siis hooga teise äärmusesse, et lammutada ka seal, kus Trump ei lammutanud. USA äkiline sööst ühest servast teise ei saa olla hea ka liitlastele. Nii mõneski mõttes tooks see kaasa isegi suuremat määramatust kui Trumpi jätkamine.

Mis puutub välispoliitikasse, siis nii Biden kui ka Sanders on lubanud lõpetada Trumpi välispoliitika, samas on nende lähenemine üsna erinev ja see on võtmeküsimus Eestile. Biden on lubanud pöörata tagasi poliitika, kus tugevad liidrid omavahel jagavad ja valitsevad, ning minna tagasi Trumpi-eelse poliitilise joone juurde, mis väärtustab tugevaid liitlassuhteid. Ta on lubanud tuua USA tagasi kliimavõitluse eesliinile ja seista demokraatia kaitsel kogu maailmas. Trumpi Lähis-Ida rahuplaani peab Biden trikiks, kus on üksnes tehtud nägu mõlema poole kaasamisest.

JUHTMÕTE

Kuigi Sandersil on tugev toetus radikaalseid muutusi ihkavate noorte seas, ei pruugi radikaalsus olla see, mida Ameerika valija praegu soovib ja vajab.

Sanders on lubanud lõpetada Ameerika osalemise sõjalistes konfliktides, kuid tõotanud siiski tugevat koostööd liitlastega. Ta on sõjaliste sekkumiste põhimõtteline vastane ja loodab läbirääkimistele. Ameerika ei tohiks toetuda relvadele, vaid «võimele toetuda meie ühisele inimlikkusele, kasutades meie tehnoloogiat ja tohutut rikkust, et luua paremat elu kõigile rahvastele», on ta öelnud.

Samas erinevad tema vaated Lähis-Ida küsimusele oluliselt Trumpi omadest, kes on väga tugevalt saudide ja Iisraeli selja taga. Sandersi valimine tooks selle piirkonna poliitikas suurema toe Palestiinale. On raske ennustada, millised oleks selle muutuse tagajärjed. Pole võimatu, et see tugevdaks Iraani ja Süüria režiime, samas on need vaid spekulatsioonid. Kuid igal juhul lisab tõsine poliitikamuutus vähemalt ajutist määramatust piirkonda, kus jõudude tasakaal on niigi väga kõikuv.

Kõike kokku võttes tundub, et nii nagu Ameerika demokraatidele, kes koonduvad Bideni selja taha, oleks Biden sobivam kandidaat ka Eestile, seda niihästi välispoliitiliselt kui ka Ameerika sisepoliitilise stabiilsuse seisukohast. Samas ei tohi unustada, et majanduslikult headel aegadel ei kiputa USAs valitsevat presidenti välja vahetama.

Samuti hea ja tervitatav tulemus on see, et miljardäridest kandidaadid lõpetasid oma edutud kampaaniad, olles kulutanud neile kokku ligi miljard dollarit. See annab lootust, et üksnes rahaga siiski presidendikohta osta ei ole võimalik. Mis näitab vähemalt Ameerika demokraatia tugevust.