„Mäepealse lood“ – kellele ja milleks?

Maarja Astover, „Mäepealse lood“. Foto: Raamat

Mida teha, kui akna tagant vaatab sulle vastu hall ja igav maailm ning ajakirjandusestki võib leida vaid probleeme ja vastuolusid? Mis muud, kui tuleb luua endale heaolu oaas, fantaasiailm, mis sinu soovidele vastab ning kus sul on hea olla.

Võib ju kujutada ette, et elad kaunis maamajakeses maalilisel kuppelmaastikul, samas aga on linnavõlud kõigest pooletunnise autosõidu kaugusel. Pilti täiendavad toetav mees ja imearmsad lapsed, kes väga harva ja väga väikest pahandust teevad, ning töö, millest juba lapsest saati oled unistanud. Just nõnda on teinudki Maarja Astover, kelle debüütteos „Mäepealse lood“ aasta lõpul poelettidele jõudis.

Raamatu keskmesse on autor asetanud Mäepealse talu. Siin tegutseb vahva ja ühtehoidev pere, kuhu kuuluvad mullateadlasest isa Paul, pedagoogist ema, keda Mäepealse Manniks kutsutakse, ning kaks last. Kolmveerandkaheksane särtsakas Ella on hiljuti kooliteed alustanud, pooleneljane Aleksander käib veel lasteaias. Tema suurim väljakutse on r-tähe õppimine.

Jutustatakse sellest, kuidas sünnipäevi ja teisi tähtsündmusi tähistatakse, haigusi põetakse, üheskoos meisterdatakse ja lauamänge mängitakse, mida toredat vanaemade ning onude-tädide ja peresõpradega koos ette võetakse jne. Kõik kirjeldatu – alustatakse aasta algusest ning liigutakse läbi aastaaegade jõulude ja aasta lõpuni – on idülliliselt kaunis ja rõõmus-rahulik, suuremaid probleeme ega kõhklusi-kahtlusi ei esine ei vanemail endil ega lastelgi. Kergemate äparduste või ideaalist kõrvale kaldumiste korral oskab isa ja kui mitte tema, siis Superema ikka lahenduse leida.

On ilmselge, et raamatul on tugevaid autobiograafilisi sugemeid. Nõnda julgelt kumab jutustusest läbi imetlus laste põnevate ütluste, kastist-välja-lahenduste leidmise ja vempude-vigurite viskamise üle. On vägagi mõistetav, miks lapsevanemaks saanuna end inspireerituna tuntakse. On ju sündinud väike ime, kelle iga liigutus, pilk ja tegu tundub ääretult vahva.