Paksu pärandi kaitseks

Paavo Matsin. Foto: Sander Ilvest

Paavo Matsini romaane võib nimetada baroklikeks, humoorikateks, absurdseteks ja hermeetilisteks. Eriti see viimane sõna sobib autori viimase, Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistlusel mullu esikohaga pärjatud „Kongo tango“ kohta. Seda just sõna algupärases, salatarkusi vahendavale jumalale Hermes Trismegistosele viitavas tähenduses.

Ka kõigis neljas varasemas Matsini romaanis on alkeemiline sümboolika, alkeemiaga seotud kohad (eelkõige Praha), vähem ka alkeemilised tegevused – müstilised muundumised ja muundamised – mänginud oma rolli. Kuid „Kongo tangos“ läheb autor kaugemale. Siin on kogu tegevustik tihedalt seotud alkeemiaga, sellel on narratiivi kandev roll.

Romaan algab mõnevõrra absurdilõhnalise krimikirjandusena, kuid kasvab sellest peagi välja suuremaks, laiemaks, mitmeplaanilisemaks. Kaotamata siiski fookust – seda ka vaatamata teose kestel mitu korda esinevale, põhiliinist hälbivaid vahelepõikeid lõpetavale sedastusele „Aga alaku nüüd meie lugu“ (nt lk 12, 39, 56). Kuid see kuulub juba Matsini stiili juurde – keel ja sellega mängimine on talle oluline ja see on ka orgaaniliselt seotud romaani sisuga.