Kas tõde pole endiselt olemas?

Peter Pomerantsev, „See ei ole propaganda. Seiklused reaalsusevastases sõjas“. Foto: Raamat

Eelmine aasta oli hea selle poolest, et sügisel ilmus ajakirjaniku Peter Pomerantsevi uue raamatu tõlge, mida olin oodanud neli aastat, ja suvel sain kokku ühe lapsepõlvesõbraga, kellest ei olnud midagi kuulnud üle kümne aasta. Kui palju olid nad muutunud?

Pomerantsevi eelmine raamat, 2015. aastal ilmunud „Tõde ei ole olemas ja kõik on võimalik. Seiklused tänapäeva Venemaal“ oli kaasahaarav tulevärk Vene poliitikast ja glamuurist, sponsoreid otsivatest kompleksivabadest tütarlastest, Maailmaroosi-nimelisest sektist, mis viis psühhodraamat kasutades inimesi enesetapuni, dedovštšina all kannatavatest poistest, kes ei süüdistanud enda kiusamises valgeid, kes seda tegid, vaid sõjaväes väidetavalt võimul olnud tšurkasid, kadunud Berezovskist ja veel paljust muust.

2019. aastal inglise keeles avaldatud ja eesti keelde tõlgitud raamatus „See ei ole propaganda. Seiklused reaalsusevastases sõjas“ käsitletakse trollide linnu, segaduses demokraatiat, kõige imetabasemat infovälksõda (Ukrainas), pehmeid fakte, hüpikinimesi ja seda, et tulevik algab nüüd. Raamat põhineb varem ilmunud artiklitel ja on läbi põimitud Pomerantsevi vanemate looga, keda kiusati NSVLis taga ja kes 1970ndate lõpus koos äsja sündinud Peteriga emigreerusid. Ta kasvas üles Inglismaal, olemata õige inglane või venelane, tänu millele saab ta hästi aru sellest, et inimesel ei tarvitse olla kindlat identiteeti.