Vaikselt, märkamatult on toimunud meediatarbijate hoiakus üks oluline muutus. Kui Eesti vabariigi taastamise aegu muudeti riigitelevisioon avalik-õiguslikuks televisiooniks, oli algusest peale selge, et lubamaksude süsteemi taaskehtestamine (taaskehtestamine, sest enne Teist maailmasõda maksid inimesed raadioaparaadi omamise eest ringhäälingumaksu) pole võimalik, sest inimesed on harjunud raadiot kuulama ja televiisorit vaatama tasuta. Ometi maksab tänapäeval enamik meist televisiooni eest kaabeloperaatoritele. Asjaolu, et näeme ka paljusid teisi kanaleid, polegi siinkohal esmatähtis.
Muutunud on ka tarbijate valmisolek maksta veebiajakirjanduse sisu eest. Väljaandjate otsus jagada oma sisu tarbijatele veebis tasuta on olnud suur viga, sest see tekitas massides ootuse, mida on olnud väga raske väärata. Tasuta asjad pole aga head või siis on need tasuta vaid näiliselt ja keegi maksab need meie eest kinni. Ajakirjandusliku sõltumatuse seisukohalt on siiski parim olukord, kus ajakirjandus suudab oma olemasoluks vajalikku raha ise teenida.
Seetõttu liigitan populistlikuks – ja isegi ajakirjanduse majanduslikule toimetulekule ohtlikuks – ühe hambaravifirma ja perearstide seltsi üleskutsed, et ajakirjandus peaks jagama kogu koroonaviirusteemalist kajastust lugejatele tasuta, sest tegemist on niivõrd olulise ja paljusid inimesi puudutava rahvatervise teemaga.