Veljo Volke: jahil pole hirmutamise ees eelist

Veljo Volke. Foto: Eesti Keskkonnaühenduste Koda

Mullu kevadel oletasin siin külgedel (PM 3.05.2019) heidutusjahi katsetamise algusest rääkivas artiklis, et uuring näitab, et jahil on tavalise hirmutamise ees väike eelis.

Seal, kus toimus jaht, kohatigi hanesid vähem. Mõneti ootamatult toimisid aga erinevad heidutusviisid põllukahjustuste vähendamiseks (mis on ju tegelik eesmärk!) võrdväärselt: nii jahi kui ka mittesurmava heidutuse põldudel oli hanetroppe ja seega ka kahjustusi vähe. Uuring sedastab: «Seega on ka mitteletaalse heidutuse abil võimalik hanekahjustusi ära hoida, kui seda teha piisava sagedusega.» Kevadjaht ei lahenda probleemi ja on vastuolus loodushoiu alustega.

Hulka jahimehi koondada suutvad viljakasvatajad saavad oma põldudel kevadisi hanekahjustusi vähendada, kuid selle eest peab maksma. Sama tulemuse saab, palgates põlluvahi, kes sõidab regulaarselt põlde läbi.

Jahi lubamise puhul ei saa riigilt hanekahju hüvitist, nii kaob üks kulusid tasakaalustav hoob. Halduskoormus kasvab, sest keskkonnaamet peab load väljastama tootja ja põllumassiivi täpsusega ning nõudma aruandlust. Ka tootjad, kes oma põldudel jahiõigust ei taotle, jätkavad hanede hirmutamist.

Linnud peavad tegema rohkem toitumislende, energiakulu suureneb, pikeneda võib Eestis viibimise aeg, nii et kogukahju suureneb. Ei saa rääkida mõistlikust lahendusest, kuni pole teada, kus peale poollooduslike rohumaade tohivad haned süüa. Kevadjahi laialdasem võimaldamine sellele küsimusele ei vasta.